Kilest ja plastmassist unenägu Põhja Konnast
Vanemuise „Mees, kes teadis ussisõnu“, autor Andrus Kivirähk, lavastaja ja kunstnik Saša Pepeljajev, kostüümikunstnik Kaia Tungal, helilooja Helena Tulve, helikujundaja Kenn-Erik Kannike, valguskunstnik Imbi Mälk. Mängivad Marian Heinat, Kärt Tammjärv, Linda Kolde, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Jaanus Tepomees, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rita Dolgihh, Janika Suurmets ja Alo Kurvits. Esietendus 21. IV Vanemuise väikeses majas.
Saša Pepeljajev, Eestis nüüdseks vägagi koduseks saanud Vene lavastaja ja koreograaf, on peamiselt tuntud maailmaklassika pöörase tõlgendajana. Nüüd on ta löönud käed ja käärid sisse eesti klassikasse. Hiljuti mängiti Ugala teatris tema „Kevade“ põhjal sündinud lavastust „Primavera Paunveres“, nüüd siis Vanemuises Andrus Kiviräha menuromaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ tõlgendust.
Pepeljajev on toonud romaani lavale mängulises, isegi multifilmilikus keeles teosena, kus originaalmuusika (Helena Tulve), lavakujundus ja koreograafia on mõjusad (kui terviku teatavast rabedusest mööda vaadata) ning võimaldavad seda lugu võtta hoopis laiemalt kui rahvusliku identiteedi käsitlust. Esteetikalt on lavastus „Mees, kes teadis ussisõnu“ postmodernistlikus ja rituaalses teatrikeeles, oma ämbrite ja lõõtsatorudega ühtaegu nii abstraktne kui ka arhailine.
Kiviräha romaanis on juttu Leemetist, ühest mehest, kelle elu metsas ja võitlust nii hääbuva metsakultuuri eest kui ka laieneva moodsa maailma vastu kujutatakse alates tema lapsepõlvest ja noorukieast kuni täisealiseks saamise, viimase vastupanuvõitluse ning üksildase elulõpuni Põhja Konna koopas. Romaanis on terve hulk sündmusi ja tegelasi, kes lavale pole jõudnud. Pealiiniks on tõstetud Leemeti ja tema perekonna lugu, sh konfliktid Hiie perekonnaga, ning raamiks Põhja Konna otsingud. Välja on kärbitud metsaelanikest inimahvid, Leemeti lapsepõlvesõber Pärtel-Peetrus ning kõik ussid peale Intsu. Tegevustik on küll päris hästi jälgitav ka romaani tundmata, kuid nii mõnedki sündmused ei ole kuigi selged. Segadust tekitas näiteks, miks oli ühel hetkel surnud Leemeti onu Vootele, miks Leemeti ema koos ussidega hukka sai jms (selguse saab kätte raamatust).
V
Sügavam esteetikaprobleem on aga see, et tekstimassiiv kippus lämmatama lavastuse suveräänset maailma. Visuaalse ja ruumilise lahenduse, tantsu ja muusika tervik oli niivõrd tugev, et Kiviräha pajatusliku teksti omamaailm ei haakunud ülejäänuga kuigi sujuvalt, vaid kippus seda matma. Pepeljajev on väga kirjandustundlik lavastaja, mis tähendab, et sageli pole ta lavastustes algtekstist suurt midagi alles jäänud, vaid see on tõlgitud liikumise, helide ja kujundite keelde. Ka „Ussisõnades“ oleks saanud lavakeelt rohkem usaldada. Ehk oleks sellest karist üle aidanud hea lavastusdramaturg?
Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ maailm on väga meeleline, üleni sisisev, kihisev, raksuv ja pragisev, aga ka lirtsuv ja lögane, eriti lõpuosas, kui lugu läheb järjest karmimaks. Pepeljajevi lavastuse füüsiline maailm on aga lumivalge, ehitatud kilest ja plastmassist, kuigi dünaamilise valguskujunduse tõttu (Imbi Mälk) vägagi ere. Helena Tulve originaalmuusika on samuti multifilmilik, kuid äärmiselt mitmeplaaniline, võimaldades veidi nihestatud tantsulisi samme, millega tegelased peamiselt ühest kohast teise kulgevad, aga vajadusel ka rituaalsemaid või isegi diskolikke rütme. Lumivalged on ka tegelased, väikeste mustade eranditega. Kui romaanis on mets, meri ja küla selgelt eristatud tegevuspaigad ning kuskil kaugel kumab lai moodne maailm ning tegevusajaks võib teatud mööndustega määratleda varakeskaja, siis lavastuses on keskkonnad ühtlustatud. Nii mets, hiis, meri, küla kui ka raudmehed kuuluvad samasse, unenäolisse maailma. Vahet ei olegi, kas nimetada seda unenäoks, muinasjutuks või multifilmiks, see on igal juhul teine dimensioon kui nüüdisaeg. Jääb mulje, et tegevuskohtade vastandamata jätmine on tinginud ka liigse üleseletamise.
Romaanis on lause „Ma rändasin ajas ja jõudsin minevikku just enne ukse lõplikku sulgumist. Mul ei olnud enam võimalik siit lahkuda, mind sidusid ussisõnad.“* Lavastuses on minevikku kukkuja tänapäeva noormees (Veiko Porkanen), kes ilmub lava servas veidras videopildis, kus tema nägu mõne päris argise märgi või fraasi peale spiraaliks moondub, et sama näitleja saaks ussisõnade maailmas kohe Leemetina edasi tegutseda. Seega on uks müüdimaailma kuskil siin, argipäevas.
Iseasi, kui tegelik või argine see nüüdisaeg on, sest iga stseen on lahendatud eri moodi teatraalses võtmes ning videomontaaž on päris nihkes. Võte ometi toimib, sest kätte on antud lavategevusest selgelt eristuv tasand ning vihje, et avaused ussisõnade maailma on kuskil siin meie ümber. Neile kahele lisaks kõrgub etenduse kohal veel kolmaski, virtuaalne Põhja Konna tasand, mis avaldub mastaapse videoinstallatsioonina. Huvitaval kombel kuuluvad videopilti ka vähemasti osaliselt hundid, aga ka mingid (ürg)inimeste figuurid. Igasuguse religiooni suhtes iroonilise Kivirähaga selline lahendus muidugi sobib.
Koreograafina on Pepeljajev seganud mitmeid liikumiskeeli, sealhulgas nii balletilikumaid kui ka modernsemaid, võib leida isegi rahvatantsu elemente. Etendajate kehad on pidevalt sõlmes, pöördes ja hüppevalmis. Kahjuks jäädi liiga kauaks ussisõnade maailma üles ehitama ning suur osa esimesest vaatusest oli tegevuslikult küllaltki staatiline, puudus Pepeljajevi lavastustele omane energia. Tegevustik saigi õige hoo sisse alles Hiie (Kärt Tammjärv) ohverdamisega ning päris käima läks alles siis, kui mängu astus Leemeti vanaisa Tölp (Alo Kurvits). Näitleja tõi mõnuga sisse rämeduse ja räiguse, mis juhivad paratamatu katastroofi poole.
Tantsijatest tõusis esile rästik Intsu kehastanud Jaanika Suurmets, kelle puhul oli tõesti iga sõna kaalutletud ja kehalise väljendusega kooskõlas. Kuna tema esindab kogu ussisugu, sai Intsust tema jaheda ükskõiksuse tõttu inimeste sahmerdamiste vastu ka üks lavastuse võtmerolle. Eriliselt šarmantne oli aga Reimo Sagori nilbikust Mõmmi, kes pidi end nägu varjava traadipuntra tõttu kehtestama peamiselt hääle ja keha liikumise kaudu. Toredaid rolle on mitu, sealhulgas nukulik Magdaleena (Linda Kolde) ja matroonist ema Linda (Rita Dolgihh). Enamasti on tegelased teatraalsed ja nihestatud.
Kõige neutraalsem ja inimlikum on Porkaneni kehastatud peategelane Leemet, kuigi sellelt rollilt oodanuks rohkem dünaamikat ja sisemist arengut, et tegevust käimas hoida. Seejuures on Porkaneni kanda kõige suurem tekstimassiiv, mis on ehk kammitsevalt mõjunud.
Niisiis toimub „Ussisõnade“ tegevus mingis abstraktses maailmas, mille kohal kõrgub salapärane Põhja Konn. Nagu romaaniski, ei sarnane see Kreutzwaldi muinasjutu elukaga, vaid rohkem paljudes kultuurides levinud mao kujutelmaga, kes Pepeljajevi videopildis küll ei söö oma saba, vaid moodustab loetamatutest sabadest kokku põimunud olendi. Kiviräha romaan on igasuguse religiooni suhtes läbinisti irooniline ning kuigi metsa- ja külarahva konflikt ning hiietarga Ülgase (Aivar Kallaste) ja Tambeti (Jaanus Tepomees) vastikud teod on Pepeljajevil samuti esil, on selle lavastuse rõhuasetus mujal kui religioonikriitika. Ussisõnade maailma ja tänapäeva ühendab ootamatult „Püha õhtusöömaaega“ meenutav kompositsioon, mis viitab pigem samuti argise ja religioosse või üleloomuliku ühendamise võimalusele.
* Andrus Kivirähk, Mees, kes teadis ussisõnu. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2007, lk 197.