Kipakas rätsepatöö tellija keha järgi?

 «Rehepapp» võiks pakkuda rohkem naudingut opereti- ja muusikali- kui klassikalise ooperi sõpradele.

Varemalt laiemale üldsusele eelkõige popmuusiku ning laste- ja kooriheliloojana tuntud Tauno Aints (snd 1975) on viimastel aastatel kätt proovinud erinevate muusikaliste suurvormidega. Oratooriumile, kantaadile ja kolmele balletile lisandus nüüd täispikk ooper «Rehepapp», mis tugineb sisus Andrus Kivirähki samanimelisele romaanile.
Kivirähki teoses pole ei peategelast ega ka läbivat lugu. Ühe kalendrikuu jooksul müütilis-maagilises kronotoobis toimuvate sündmuste läbi avaneb galerii karaktereid, kel peaaegu kõigil on tavamoraali seisukohast madalaks või argimõistuse positsioonilt ebapraktiliseks peetavaid iseloomujooni. Kuid Kivirähki eetika ega ökonoomika ei huvita, tema teose raskuspunkt asub hoopis objekti valikus ning kirjelduskeele vormilises väljapeetuses.
Ta karikeerib, kuid ei tunne kaasa, ei manitse ega mõista kohut. «Rehepapi» ainus iluviga on minu silmis tema sisule mittevastav pealkiri.
Urmas Lennuki libretole valminud ooperi probleemid algavad selle vea kordamisest hoopis suuremas mõõtkavas. Rehepapi (kui romaani kõige staatilisema tegelaskuju) tõstmisega ooperi keskmesse, tema plakatlikult moraliseeriva vastandamise kaudu rumalatele, ahnetele ja tänamatutele külaelanikele, tema kangelaseks, märtriks (loobitakse kividega veriseks!) ja poollunastajaks tegemisega on loobutud allikteose vabastavast naerust kvaasieetilise paatose kasuks.
Urmas Lennuk on romaani tegevuse jaganud lühenduste tulemusena paarikümnesse stseeni, visanud välja mõned tegelased (nt Muna Ott, Ints) ning ühe pisut suuremaks kirjutanud (mõisapreili). Karakterite (sh müütiliste tegelaste) süvendatuma portreteerimise asemel on ooperi keskmes eelkõige armukuusnurga ümber keerleva narratiivi mahamängimine. Kuid loos endas jääb puudu nii dramaatikast kui ka meeldejäävatest tegelaskujudest.
Usun, et hoopis originaalitruuma ning muusikateatri nõudmistele paremini vastava tulemuse andnuks sulase Jaani karakteri asetamine ooperi dramaturgia keskmesse.

Mõtlik introspektiivsus

Tauno Aintsi muusika, millest võiks «Rehepapi» sisu arvestades eeldada eelkõige ekspressiivset groteski, on hoopis mõtlikult introspektiivne ja magusalt lüüriline – Aints näib heliloojana otsivat Kivirähki karikatuuride tagant mingit inimlikku sisu.
Orkestripartii kõlas oma pikkade nootidega huvitavalt ja jõuliselt, ent paljude tegelastega suure lava ooperi kohta sageli liiga sümfooniliselt (Vanemuise orkestrilt veenev esitus, dirigent Paul Mägi). Võimalik, et selle valiku on tinginud peategelase elutark ja sageli tegevust kommenteeriv karakter, kelle füüsiline kohalolek on peaaegu kõigisse stseenidesse sisse kirjutatud (avavaatuses ei lahku ta hetkekski lavalt).
Aintsi valitud retsitatiivne laulumaneer on suuresti üksnes narratiivi edastamise teenistuses, kuna muusikalisi karaktereid see eriti luua ei võimalda. Peaaegu ainus erand on siin mõisapreili pahelist meelelisust väljendavad koloratuurid. Kogu kahevaatuselise ooperi peale on «Rehepapis» kõigest mõned aariad ning needki lühikesed, läbivalt lüürilised ja peamiselt naiste esituses. Ropu suuga primitiiv Õuna Endel, kelle karakteri muusikasse seadmine võiks olla igale heliloojale huvitav väljakutse, polnud näiteks pälvinud ühtegi soolonumbrit.
Kõige rohkem rütmi, õhku ja koloriiti oli sprinterlikes kooripartiides, mis tõid ooperi üldpilti kontrasti ja dünaamikat.
Ooperi muusikalisele tervikule töötas tugevalt vastu Rehepapi karakterile kirjutatud muusikali esteetikas vokaalpartii, tema arvukad kõnedialoogid lõhkusid muusikadraama rütmi. Sellega jäi teose nimitegelane, keda lavastuses kehastab helivõimenduse toel Tõnis Mägi, ülejäänute suhtes justkui üksikule saarele.
«Rehepapp» on ooperina nagu ülikond, mille pükste üks säär on teisest lühem ja teist värvi. Kuuldavasti on see rätsepatöö tehtud tellija kehakuju järgi – eklektika vokaalpartiides tingis juba projekti algfaasis toimunud kahe ooperikoolituseta solisti (Tõnis Mägi ja Lauri Saatpalu) ansamblisse arvamine. Ideaalis võinuks Vanemuine mitmežanrilise teatrina teost tellides hoolitseda hoopis selle eest, et ooperis oleksid tantsustseene (kratid jt) võimaldavad vahemängud.

Probleemiks protagonist

Vanemuise «Rehepapp» polnud ebaühtlane mitte üksnes vokaalpartiide mahu ja stiili, vaid ka ettekande tehnilise taseme (sh diktsiooni) poolest. Tõnis Mägi, keda on alati hea näha ja kuulda ning kes võib ilmselt aastatega kogutud rahva armastuse krediidist teha mida iganes, jäi talle kirjutatud partiile solistina seekord päris selgelt alla; füüsiliselt ei mõjunud ta laval mitte tegelaskuju, vaid eelkõige iseendana.
Noorusliku ja sümpaatse ansambli eesotsas tegid väga ilusad rollid Karmen Puis (Liina) ja Kädy Plaas (Luise). Reigo Tamm (Hans) kehtestas end laval füüsiliselt paremini kui vokaalselt. Oma episoodilisematest rollidest võtsid maksimumi Rasmus Kull (Jaan) ja Pirjo Püvi (mõisapreili) – kolme viimasega olid ka lavastaja ning koreograaf pealtnäha rohkem tööd teinud.
Marko Matvere muusikali ja lasteteatri esteetikas lavastus püüdis enamasti õnnestunult tuua värve ja dünaamikat sinna, kus seda muusikas nappis, kuid nimitegelase staatiline ja sissepoole suunatud karakter sundis iga ministseeni järel minema käiguvahetusega üle sõnateatri tempole.
Iir Hermeliini kostüümikavandid jäid veidralt eklektiliseks, lavakujunduses kasutatud puitalused (kusjuures Rehepapi vestitaskul paistis olevat euroaluse logo) ei hakanud minu jaoks antud dramaturgia kontekstis kujundina tööle ei visuaalselt ega kontseptuaalselt. Oli see kriitiline osutus mingile uusorjaööle?
Lühikese maitsetesti sellest, mida «Rehepapi» muusika ja režii endast ühe teise ideaali kohaselt võiks kujutada, pakkus lavastuse lõppu kummardamise stseeni lavastatud hoogne, rütmikas ning koreograafiliselt laetud seade, mis kandis modernistlikult mõtliku maailmavalu asemel renessanslikku elujaatust.
Tean, et see kõlab odava kalambuurina, kuid minu silmis on «Rehepapi» ooperi peamiseks probleemiks tema protagonist – ja seda nii sõnalises ja muusikalises dramaturgias, lavastuses kui ka ettekandes. Kõiges muus on võimaluste piires tegu mõõduka õnnestumisega, mis võiks klassikalise ooperi sõprade asemel, kellele seda praegu turustatakse, pakkuda rohkem naudingut opereti- ja muusikalipublikule.