Kirglikus kõrilõikamisloos „Sweeney Todd“ on kõige tähtsamad tegelased hiilgavad habemenoad
Säuh! Ei mingit kahtlust, veri ei voola. Artist Valter Soosalu luikjas kael on siredalt valge. Ning ilma ühegi verepiisata. „Stopp! Rekvisiit! Palun kontrollige enne proovi verenoad üle!“ kostab õudusloo „Sweeney Todd“ lavastaja Tanel Jonaselt. „Noad on selles tükis kõige tähtsamad!“
Uus nuga tuuakse lavale jooksusammul. Ebaõnn, seegi on kunstverest tilgatumalt puhas! Peaproov läheb veretult edasi. Lai naeratus huulil, prantsatab parterisse istuma näitleja Sepo Seeman. Hommikuses proovis on temal kuiv trenn, sest himurat kohtunikku Turpinit mängib ta muusik Lauri Saatpaluga kahasse ja sedapuhku on laval Saatpalu. Pruugib vaid sel mehel suu lahti teha, kui Sepo kaasa ümisema kibeleb.
„Ilmselt on see mu elu raskemaid muusikale,“ tunnistab Sepo, et „Sweeney Toddi“ muusika on lihtsalt keeruline. „Kui siin juba muusikaässad loevad takti nagu matemaatikavõrrandit – üks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm –, siis mida minusugune veel tegema peaks? See on põnev!“
Tõsi, tekst on näitleja Seemanil peas. Vähemalt poole rehkenduse jagu. Võib-olla aga viimse komakohanigi? „Ma ei oleks selles väga kindel, et see esietenduseks lõpuni peas on,“ muheleb ta. „Sõnadega pole mul küll kunagi probleemi olnud. Tähtsate sõnadega! Siin on kõik okei, sest tõlge on super – Pirjo Jonase tehtud. Ja siin, ässadega koos muusikali teha, on suur au. Parema puudumisel võeti mind ka kampa!“
Inimlihast pirukad – täiesti loogiline!
„See on, ilma naljata, üks võimsamaid muusikateoseid, mis nüüdisajal loodud. Teater on loodud suurte lugude jaoks ja suurust selles loos on, samuti mastaapi ja kirge. Ühesõnaga, seal on kõike, mida ma teatris hindan, sellepärast me seda teemegi,” põhjendab Tanel Jonas, kes võttis lavale tuua loo armastusest, kättemaksust ja sellest, kuidas inimestest lihapirukaid teha.
PIRUKAMEISTRID: Libad kaovad kui nõiaväel, kui need pirukasisuks vormistada. Tulevaste pirukatäidiste õlul võidutsevad Nellie Lovett (Maria Annus) ja Sweeney Todd (Rasmus Kull).
Kuhu jääb aga sulnis romantika? „Kui sa vaatad mu ülejäänud lavastuste nimekirja, siis see on täis sünget poeesiat,“ muigab Tanel. „Kui sul on olnud lavastusi, kus koeral lõigatakse kõrvad ära, kus kloostris mõrvatakse tüüpe või kus on 50 mahalõigatud kätt, siis lavastus, kus tehakse inimlihast pirukaid, tundus olevat sellele jadale täiesti loogiline jätk.“
Veriste lugude sekka, mille Tanel üles loeb, mahub ka helge lastemuusikal „Lotte Unenäomaailmas“. Just selle proovide aegu turgatas talle ja dirigent Martin Sildosele pähe idee, et võiks järgmisena tuua lavale kättemaksuhimulise habemeajaja loo. Teatrijuht sai mõte välja käidud ja kuulamiseks plaat antud. „Kurat, poisid, ma ei tea, väga ilus muusika see just ei ole. Aga kui tahate, siis tehke,“ kostnud teatrijuht pärast plaadi läbikuulamist öises lennujaamas. „Minu meelest on see väga ilus muusika,“ poetab Tanel. „Teatrijuht käis proovi vaatamas ja ütles ka, et on tõesti väga ilus muusika.“
Hele Kõrve, kes sarnaselt Sepoga terve prooviaja saalis oma pirukamüüja Nellie Lovetti rolliga kuiva trenni teeb, tõdeb samuti, et muusika on hea: „Ei ole lugu, millega kananahk ihule ei tuleks! Aga see on kohutavalt raske. Muusikud ütlevad ka, et see on nende jaoks kõige keerulisem muusikal üleüldse. See on kõva töö! Selle sees teksti anda on ikka päris hull.“
Lavastaja Jonas, kes proovi aegu vaiksel kassisammul mööda parterit liigub, puhkeb naerma: “Vähemalt mulle jätavad nad mulje, et neile meeldib seda teha. Ma ei ole tähele pannud, et nad seda kuidagi vastumeelselt ja pika hambaga teeksid.“ Pikkadest hammastest ei saa „Sweeney Toddi“ puhul aga üldse kõnelda. Hambumusega on ses muusikalis isevärki lood.
VAADE PEAPROOVILE: Kunstnik Iir Hermeliin (vasakul) ja lavastaja Tanel Jonas jälgivad kullipilgul laval toimuvat. Märkusi lisandub pabereile nagu loogu.
Ooperikoor saab auklikud naeratused
„Koori hambad“. Esimene punkt kunstnik Iir Hermeliini tihedalt täis kirjutatud märkuste vihikus. „Hambad on vaja ära mustata,“ sõnab Iir nõudlikult. „Eriti kolm naist ooperikoorist, kelle hambad säravad. Ma tean, nad ise ei taha mustatud hambaid saada ja püüavad pärast esikat neist lahti saada, aga ära lase!“ See palve on suunatud grimeerijale. Hambutud naeratused on Iiri sõnul olulised. Viktoriaanliku ajastu pärast, mis lavalt vastu vaatab. Sel viletsal ajal polnud hambaarste, kes säravvalgete naeratuste eest hoolitseksid, naljalt võtta.
Tappev romantika? „Mis on veel romantilisem, kui viktoriaanliku Londoni äärelinna sadam?“ kostab Iir naerdes. „„Habemeajaja, kes tegeleb mehiste asjadega – mis on veel romantilisem? Naine, kes tegeleb lihapirukate küpsetamisega – mis on veel naiselikum ja romantilisem? See on tõeline Romeo ja Julia lugu, aga veelgi kurvema lõpuga.“
Kolmapäevase proovi peakangelane pole aga keegi muu kui sünnipäevalapsest näitleja Seeman. Tordiküünalde puhumise asemel on sel mehel teised plaanid. „Kõik puhvetisse!“ nõuab ta pausi aegu häälekalt. „Supp ja pits viina!“ Teatripuhvet saab truppi täis. Täpselt nii kauaks, kuni kestab kahe vaatuse vaheline paus. See on napp 30 minutit.
SEPO PIDU: Kolmapäevase proovi pausi aegu kattis sünnipäevalaps Sepo Seeman trupile teatripuhvetisse pidulaua. Kõhukas katlatäis suppi ja pudel haljast viina. Pidu kestis täpselt 30 minutit.
Seevastu on proovide ajaks külalismajja kolinud Sepo toakese rõdu rahvast täis märksa pikemalt. Soojade ilmade puhul. „Meil on nagu ühikaelu,“ ütleb Sepo rõõmsalt. Külalismaja rõdupeod on muusikalirahva puhul juba aastaid kestev traditsioon. „Mul on ainukesena rõdu,“ kiitleb Sepo. „Ning seetõttu olen ma väga populaarne!“ See, kas Sepo menukus üksnes tolles pisikeses rõdus seisneb, on iseasi.
Muusikaline õuduslugu verejanulisest habemeajajast
Põnevik “Sweeney Todd” on lugu taevani kisendavast ebaõiglusest ja sellele järgnevast kättemaksust. Pardur Benjamin Barkeril oli armastav naine ja kena tütar. Kuni päevani, kui ta mõisteti süüdi kuriteos, mida ta polnud toime pannud, ning pagendati igaveseks. 15 aastat hiljem naaseb ta Londonisse Sweeney Toddina, kelle suurim soov on maksta kätte tema kannatused põhjustanud kohtunik Turpinile ning tolle ustavale käsilasele Beadle Bamfordile. Toddi endise salongi all asub nüüd proua Lovetti pirukapood, kust hakkab levima meeldivat pirukalõhna.
„Sweeney Todd: Fleet Streeti deemonlik habemeajaja“ on ohjeldamatult iseäralik ja sünge muusikaline õuduslugu aastast 1979, millele on muusika ja laulusõnad kirjutanud Stephen Sondheim. Muusikal esietendus 1979 Broadwayl ja 1980 West Endis, see on võitnud Tony auhinna parima muusikali kategoorias ja Olivier’ auhinna parima uue muusikali kategoorias. Ekraniseering aastast 2007, mille peaosades on Johnny Depp ja Helena Bonham Carter, pärineb Tim Burtonilt.
“Sweeney Toddi” näidendi autor on Patrick Quentin, eesti keelde tõlkis selle Pirjo Jonas, lavastaja on Tanel Jonas, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, dirigent Taavi Kull, kunstnik Iir Hermeliin ja koreograaf Janek Savolainen.
Osades: Rasmus Kull või Priit Volmer (Rahvusooper Estonia), Maria Annus või Hele Kõrve (Tallinna Linnateater), Pirjo Jonas või Maria Listra, Jaanus Tepomees või Kalle Sepp (Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret), Sepo Seeman või Lauri Saatpalu, Priit Strandberg või Kaarel Targo (Must Kast), Lauri Liiv või Peeter Veltmann, Valter Soosalu, Laura Kalle (Teater Ugala) või Merili Johanson, Simo Breede, Artur Nagel ja Oliver Timmusk. Kaasa teevad ooperikoor, ja sümfooniaorkester.