Kirjanikud loobivad tegelastega lutsu
Ireene Viktor, Postimees
Eelmisel kevadel jõudis Vanemuise lavalaudadele lummav ballett «Kevade», sellel talvel on sündinud talle vääriline vastane draamalavastuste hulgas – «Huntluts». Teatrimaagiat jagub Ingo Normeti lavastuses küllaga ja selle lihtsuses peituv ilu võlub ka nõudlikuma vaataja meeli.
Ajapikku on eesti teatris välja kujunenud Lutsu, Tammsaare ja ka näiteks Gailiti teoste kujutamisele omane võttestik. Lavastused on tihti romantilis-poeetilise atmosfääriga, millesse on lisatud üksjagu melanhooliat ja nostalgiat, samuti pisut siirakoelist huumorit. Normet jätkab seda traditsiooni, lavastuse mahe õhustik ei üllata, küll aga köidab seejuures tugevalt, selles on palju tuttavlikku, kuid märkimisväärselt vähe kulunud stamplikkust.
Selle põhjuseks on paljuski Mati Undi mitmekihiline ja lopsakas tekst, mis tõstab Lutsu tegelased kontsentreeritud kujul esile ning laseb narratiivi lõhkumise abil avastada tuttavates karakterites seni varjule jäänud jooni. Undiliku segaduse nautimiseks tuleks alustekstide tundmine kasuks, kuid samas on kärped lavastuse liikuvusele ja tempokusele kaasa aidanud ning muutnud selle kergesti jälgitavaks. Igavusel tekkida ei lubata.
Hoiatuseks olgu öeldud, et Undi kohalolu lavastuse visuaalses plaanis otsida ei tasu ja karta ei maksa, ainult ühes stseenis avaldatakse vanameistrile austust punases valguses tangoga. Kuid nii nagu pole meie hulgas enam Oskarit ja Matit, tunduvad lavastuse tegelasedki siitilmast eemaldunud olevat, nad on romantilised minevikukujud, kes mängivad pilvepiiri ääretus laotuses vooremaalaste lustakaid mänge. Nad hüppavad kevadest suvesse, liuglevad suvest sügisesse, visates naljaviluks lutsu. Seda meeleolu süvendab naturaalsusele pürgiv, ent funktsionaalne lavaruum, mis rõhutab lava avarust, ning varieeruvates taevatoonides valguskujundus, kus valguse ja varju taustaks kumab äikeselist ähvardavust ja päikeselist heledust.
Ka põlvkondade segunemine lisab ajatust. See, et Lible (Janek Joost) on noorem kui Toots (Hannes Kaljujärv) või Arnu (Robert Annus) suisa poisike võrreldes oma klassivenna Kiirega (Aivar Tommingas), ei tekita võõritavaid vastuolusid, vaid võimaldab esile kerkida Vanemuises üha tavatumaks muutuval ansambliühtsusel.
Näitlejatöid iseloomustab muhedus ja meeleolukus. Karaktereid luuakse vaid mõne tunnusliku joonega, kuid nad ei jää pinnapealseteks, vaid arenevad läbi lavastuse, omandades humoorikate külgede kõrval ka sügavamaid tasandeid. Kõige silmapaistvama ja mittestereotüüpsema lähenemisega on kujutatud Arnut, kes meenutab trotslikku ja tujukat lapsukest ja mitte sugugi seda introvertset maailmavaatlejat, kellena me teda oleme harjunud nägema. Positiivses mõttes ootamatult mõjus ka Kuslap (Markus Luik) – peenikese häälega endassetõmbunud depressiivne eluheidik.
Lisaks Lutsule ja Undile kummitab laval Tammsaare vaim. Tootsi ja Kiire kaikavedu meenutab paljuski Andrese ja Pearu jagelemisi ning täiskasvanud Arnu muutub kohati Indreku peegelduseks. Nii saavadki Vanemuise laval pilvepiiril kokku kirjanduse suurkujud ning nende kustumatud tegelased.
UUSLAVASTUS
«Huntluts» Mati Unt
Lavastaja: Ingo Normet
Kunstnik: Liina Unt
Osades: Robert Annus, Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Tanel Jonas, Janek Joost, Ragne Pekarev jt
Esietendus 20. veebruaril Vanemuises