Arvustus | «Kirsiaed» õpetab hüvasti jätma
PRIIT STRANDBERG JA ANTON TŠEHHOV. Võrdselt avalduvad lavastuses peaaegu kõigi tegelaste head ja halvad küljed.
uues lavastuses «Kirsiaed» on lavastaja Priit Strandbergil õnnestunud Anton Tšehhovi näidend valada vormi, mis on ilus, õhuline ja heatahtlik. Seda tehes on ta loonud uue mõõtkava, mille järgi hinnata. «Kirsiaed» ei käsitle aktuaalseid teemasid ega analüüsi teravalt ühiskonna valupunkte, aga annab võimaluse märgata, mõista ja leppida.
Lavastuse kunstnik Liisa Soolepp on lava valge värviga üle valanud ega proovigi möödunud ajastut elustada või mõnd olemasolevat keskkonda taasluua. Lava aegruum on abstraktne ja tõlgendustele avatud ning osa sinna paigutatud esemeist samuti.
Laest rippuvat heegeldatud laudlinikutest lühtrit on kerge võrrelda sellega, kui habras ja haavatav on maailm meie ümber – nagu unenägu, mille juhuslik heli võib katkestada. Kiiktoolide liikumine sarnaneb kellapendliga. Üksik kiikhobu märgib möödunud aega ja toob koos kiiktoolidega ühte ruumi mitme põlvkonna jagu mälestusi.
Kevadiselt värske
Valgel laval paistavad hästi silma ka tegelaste kevadiselt värsketes värvitoonides kerged ja pooleldi läbipaistvad (aga täiesti sündsad) sabakuued ja kleidid. Kõige huvitavam on just kunstniku materjalivalik, mis loob laval igati arusaadavalt ilusat tervikut, aga mitte ainult. Materjalide loogika toetab ja seletab tegelaste iseloomu. Nende ambitsioonid on sama läbipaistvad kui sabakuued, tunded sama kerged kui kleidivarrukad.
Kõige paremini kannab oma kostüümid välja mõisaproua Ljubov Andrejevna Ranevskaja (Piret Laurimaa). Ta võib lasta ennast rumalasti ümber sõrme keerata, aga seda saadab tema soe empaatia, ta võib olla napakalt sentimentaalne ja samas haavatav.
Sellisena harjub publik teda nägema ja seda ehmatavam on raskus tema tundestikus, kui saabub teade mõisa müügist ja selle uuest omanikust.
Ta lebab kiiktoolis liikumatult, sellelt justkui iga hetk üle pea maha kukkumas, ja korraks ei tea enam, kas on katki kiiktool või kukub kohe katki proua Ranevskaja.
Talle vastukaaluks on kaupmees Jermolai Aleksejevitš Lopahhin (Andres Mähar), kes alahindab mõisaproua sentimentaalseid väärtusi ja teeb kavalalt kirsiaia kinnisvaraks. Kurb sealjuures on aga see, et võitja ei ole neist kumbki. Mõisaproua kaotab kinnisvara ja kaupmees väärikuse. Tema külmalt kalkuleeritud edu on võimalik mõista, aga kui ta selles üleolevalt püherdab, on teda lihtsalt ebameeldiv vaadata.
Peategelaste kõrval on lavastatud terve hulk huvitavaid kõrvalosi. See pole esimene lavastus, kuhu Strandberg on kaasanud Jakobi Mäe vilistlasi. Sel korral on üks stuudio vilistlastest ka kandvas rollis: proua Ranevskaja unistav tütar Anja (Helo Kaplinski) moodustab ratsionaalse kasutütre Varjaga (Linda Porkanen) vastandeid ühendava harmoonilise ja võrdseks kaalutud duo.
Hüvastijätt
Võrdselt avalduvad lavastuses peaaegu kõigi tegelaste head ja halvad küljed ning see, millise heatahtlikkusega on nad lavale jõudnud, võiks publikule mõjuda lohutavalt. Lavastaja laseb igal tegelasel talle sobival moel kirsiaia ja sellega koos kaduvate väärtustega hüvasti jätta. Enam pole vahet, keda ootab kirev elu Pariisis ja keda stabiilne töö Venemaal, kirsiaed on nende kõigi jaoks ühte moodi kadunud.
Lavastus on kohati kurvameelne ja nukker, aga mitte tervikuna. Selles on piisavalt ehmatavaid hetki ja lõbusaid stseene ning kui need isegi tunduvad pealtnäha odavate trikkidena, pole neid kasutatud selleks, et lavastus publikule rohkem korda läheks. Lavastaja Strandberg oskab tekstiga tundlikult tööd teha ja trupi mõnusalt mängima panna ega pea publikut ei odavalt ega kallilt ära ostma.