„Kirvetüü” toob lavale 1990-ndate mahlaka koleduse ja painava raskuse
Ain Mäeotsa lavastusest jääb kõlama eesti rahva vintskus ja väsimatu vastupidavus.
Kui režissöör Triin Ruumeti linateos „Päevad, mis ajasid segadusse” (2016) mõne aja eest üle-eelmisesse kümnendisse kartmatult tagasi vaatas, äratas see publikus äkilise nostalgiapuhangu – isegi neis, kelle sünniaasta jääb alles möödunud sajandi lõppu. Neoondresside ja vaibakloppimismuusika laine, mis ka mujalt (pop) kultuurist tuge sai, pole endiselt vaibunud. Paistab, justkui olekski 1990-ndad tulnud tagasi, et jääda. Aeg on järelikult tagasivaateks küps, ilustava nostalgia kõrvale mahub nüüd lausa õõvastavat realismi. Ott Kiluski kirjutatud ja Ain Mäeotsa lavastatud „Kirvetüü” just nõnda talitabki, tuues lavale tollase elu mahlaka koleduse ja painava raskuse.
„Kirvetüü” lugu on karm, kuid Kiluski must huumor lubab vaatajal õnneks hinge tõmmata – mõne muhedama nalja järel võib saalis lausa kuulda, kuidas pingest tooliservale nihkunud publik end taas kohendada julgeb. Vaim peab seejuures püsima virge ja kuulamine terav, sest vastasel juhul lendavad huumoriterad sahvtises setukeelses tekstis kõrvust kergesti mööda.
Stseenid Setumaa elust
Esitamisele tulevad stseenid Setumaa argielust ühiskondlike muutuste tuules, mis järsu vabanemise järel Metsiku Lääne koju kätte tõi. Argipäevast saab omamoodi võitlus ellujäämise eest, eriti kui ausat tööd ja palka jätkub vähestele. Nii sugeneb teosesse metsavarguse liin ja võimuvõitlus, samuti vinge viinavõtmine, et trööstitut olmet vahepeal hägustada.
Kõike seda varjutab veel mineviku taak, mis lavastust tumeda loona reklaamida lubab. Nimelt saadavad peategelasi külalised teispoolsusest, eriti luupainajalikuks tegelaseks muutub näiteks õnnetult hukka saanud koolipoisi vaim. Olgugi et kõheduse tekitamisse panustavad nii heli- kui ka valguskujundus, nii grimm kui ka näitleja mäng, ei hakka õudusfilmilik õhustik lõpuks tööle. Kammivabriku hiiglaslik saal ei paku piisavalt intiimsust ega lase seetõttu hirmul sügavale naha vahele pugeda. Pealegi on kummitusliin „Kirvetüüs” liiga episoodiline, et läbivalt hirmsat atmosfääri tekitada ja vaatajasse aegamisi õudust süstida.
Võigas elu
Küll aga mõjub hoopis võikamalt see päris elu, mida elavad lihast ja luust inimesed. Surelike hulgast kerkivad esile liidrid, kes rusika või vahukulbiga võimu näitavad, ja „lambad”, kes siis liidrite taktikepi järgi sammuma pannakse. Näiteks Agu Trolla põgus roll ärikas Raulina maalib publiku silme ette ilustamata portree 1990-ndate isehakanud rusikakangelasest – paralleel tekib siin kurikuulsa Lädra ehk Tarmo Laanegagi, kes aastaid hiljem oma tehtut ja nähtut teleekraanil lalisedes lahkas.
Samamoodi näitab autoriteeti Ott Sepa kehastatav kohalik türann Enrico. Sepp teeb konnatiigi mafiooso tõsiselt võetavaks, jättes kõrvale oma telerollitüübi, mis näitlejalt eeskätt huumorit eeldada laseks. Tema kõrval vaarub ja jõmiseb Veiko Porkaneni esitatud Mürka, mees, kes kunagi kaineks ei saa. Üle kolme tunni pikkuse etenduse vältel püsib Porkanen alati usutavalt joobnud (või pilves), muutudes lootusetus tsüklis räbaldunud inimvareks. Tuikudes ja räusates jõuab ka Mürka siiski tõdemuseni, et viinakuradiga sõbrustamine tasub lõpetada. Porkaneni mängitud purjus paaria kannatused saavad seega lootusrikka lõpu.
Alkoholivinese seltskonna keskel jääb silma lavastaja Ain Mäeotsa enda kehastatud hämmastavalt kaine ja karske Borka. Ühe käega oleks ta otsekui mängitud ülejäänud ansamblist erinevas registris, teistest selgemad on nii pilk kui ka mõte.
Naised, külaelu vedajad
Naiste närvilisus on „Kirvetüüs” aga õigustatud – peavad ju nemad külaelu edasi vedama, saagu mehed parajasti hakkama millega tahes. Viiekesi kooris leelotades näitavad naised oma väge ja pealehakkamist, mida üks väikeasula kahtlemata vajab. Kakskümmend aastat hiljem ei paista olukord suurt muutunud olevat: samamoodi kujutab naisi kohaliku elu mootoritena Eesti Draamateatri „Isamaa pääsukesed”, mis 2010-ndaid kirjeldama peaks.
Mäeotsa lavastusest jääb kõlama eesti rahva vintskus ja väsimatu vastupidavus aja kõigile piitsutustele. Naturalistlik kujutus metsikust kümnendist, mida võib nimetada tänapäeva väetiseks, süstib vaatajasse eneseuskugi. Pikk tee on tuldud ning alla anda eestlane ei kavatse, näitab „Kirvetüü”.
(Eesti Päevaleht, 02.07.2019)