Kirvetüü – Vanemuine
Ükskõik kuidas ma ka ei mõtle seda teksti siin alustada, ikka on tunne, et ei suuda väljendada elamuse suurust, mille sain “Kirvetüü”d vaadates. Seda kõike ühelt teatrietenduselt saada, oli võimas ja seda oli palju!
Tegemist on lavastaja Ain Mäeotsa poolt tellitud, Ott Kiluski kirjutatud näitemänguga, mis võitis Eesti Teatri Agentuuri 2017.aasta näidendivõistlusel esimese koha! Ja Ain ise on selle nüüd paar aastat hiljem Vanemuise suvelavastusena lavale toonud. Kuid mitte teatrilavale, vaid Tartu Kammivabriku sündmuskeskuse kõikvõimalikesse soppidesse. Nii kõrgustesse, kui nurgataha ja ette keskele muidugi ka, aga kõikjal jälgivad tegutsemist kaamerad ning suures plaanis jõuab pilt suurele kesksele seinale, et kellelgi ükski nüanss kaduma ei läheks. Ja kaameratöö on hea. Võetakse üles mitme kaameraga, seega on võimalik hüpata erinevatesse rakurssidesse. Siinkirjuta peab siiski tunnistama, et kui oli vähegi võimalik enda silmadega tegevust jälgida, siis loobusin ekraani vaatamisest ning jälgisin otse seda, mis laval toimub. See suur tehasehoone ja väiksed inimesed selles siblimas, nagu sipelgad andis veel omakorda omalaadse tunde. Mina, vaataja – jumal; Nemad, tegelased – pisikesed nupud mängulaual.
Tegemist on ühe N nimelise väikelinnaga Eestimaal. Kuna kõneldakse setu keelt, siis ilmselt kusagil lõuna-kandis. Kui ma ei eksi, siis tekstist käib läbi (minu sünnilinn) – Elva. Ja kas mitte Võru ja Tartugi (kuigi see võib olla minu enda luul)… seega ilmselt see tegevustik ikka kusagil seal Setumaa nurgas toimub. Ilmselgelt on tegemust võrlemisi värske Vabariigi-ajaga, ehk 1990ndad. Arvestades riideid ja seda millega tegeleti. Päris alguses toimetab laval üks varateistmeliste poiste kamp ning nendega toimuv juhtum mõjutab neid inimesi, kes siis umbes kolmekümneaastase hüppe järel laval edasi tegutsevad. Väikelinnas on ju kõik inimesed enamvähem seotud, tuttavad või vähemalt teavad teiste perede asju. Nõnda elatakse nii enda kui teiste elu. Kogu oma tegudepagasit kantakse kaasas ning üsnagi samalaadses kogukonnas (kõik teavad kõigist kõike ja keegi ei unusta… antakse ka järeltulevatele põlvedele edasi, jne). Harva kui mõni õpetajapreili sellesse siseneb, et näiteks inglise keelt õpetada kohalikus koolis… lahkujaid on muidugi pidevalt – kes joob end surnuks, kes läheb suuremasse linna õnne otsima…
Nii on see ka “Kirvetüü” miniühiskonnas. Tuli kamaluga enda elust- lapse- ja nooruspõlvest tuttavaid juhtumeid ja tüüpe meelde. Eelkõige just sealt Elva kandist, aga ka Tallinnast…
Võib-olla just sellepärast, et see kõik on nii tugevalt osa meie lähiajaloost ning osaliselt seletab mingil rohujuuretasandil, millised me eestlased (või vähemalt osa meist) oleme, siis mõjuski see kuidagi väga olulise teatritekstina. Mõni aeg tagasi, kui soomeeestlane Sofi Oksanen kirjutas meie lähiajaloost raamatuid, siis oli tunne, et miks küll eestieestlased ise seda praegusel ajal väärilisel tasemel ei tee (muidugi on Viivi Luik ja mõned üksikud teised, aga neid on siiski nii vähe ja need ei jõua massideni, nagu Sofi raamatud). Nüüd siis sai Ott Kiluskilt seda, mida vaja! “Kirvetüü” mõjus, nagu “ühe teise Eesti ajastu” – “Tõde ja õigus”. Samas oma tunnetuselt oli selles midagi maailmadramaturgialikku, eelkõige oma sumeduse ja huumori seguga tuli meelde Martin McDonagh. Martinil ju Iiri juured ja Iiri ning Eesti teatavat atmosfäärisarnasust kirjandusmaailmas oleme vähemalt meie eestlased pidanudki ju tunnetuslikult vendadeks. Siin on järjekordne tõestus sellest.
Ma võiks jäädagi jutustama ja nostalgitsema Kiluski tekstiga tõstatunud mälestustest ja seostest oma enda eluga – väikelinna alkohoolikud, suuremad ja väiksemad maffioosnikud, külahullud, kes on peksa saanud või muidu mõne kolakaga vasta pead, narkossi-tulek ja levik Eestis, triibuostmine, Saksa-telekanalite passimine (PRO7, Viva, RTL jne), esimesed pornofilmid, laste tegemine erinevate naistega, posimine ja ennustamised jne jne jne… Kuid siis venib see tekst siin liiga pikaks. Ja kuigi tegevustikust suurema osa hõlmasid kõik need 90ndatele iseloomulikud juhtumid, siis seal ridade ja räpasuse vahel oli ka helgeid noote – nii armastust, sõprust kui unistusi – mis kandsid siis kui kannavad ka praegu inimesi arjest välja, edasi ja mõnikord ka parema elu suunas.
Ain Mäeotsa lavastus on oma mastaapsuses võimas. Kuid suurte vormidega käib pahatihti kaasas ka teatav üldistus ja üldsus, kuid Ain suudab minna ka detailidesse ja just detailiderohkus on üks neid imetlust väärivaid komponente. Siin sõidetakse “laval” bemarite ja volgadega. Rääkimata traktorist. On toidupood oma justkui tolleaegsete riiulite ja kaubaga. Kuna kasutatakse kaamerat, siis on osavalt lisatud ka ekraanile eelnevalt valminud film, mis on osavalt integreeritud reaalselt lavaltoimuvaga (väga hea lõpplahendus!) Poomised, kaklused, joodikute laamendamised, kuuma metalliga rinnapõletamised ja mis kõik veel. Ma ei tea kuivõrd vabad käed Ain Kirvetüü kunstnikule Iir Hermeliinile andis, aga jäi mulje, et ta usaldab Iirt (on ju ka Iir üks parimaid suurte lavade stsenograafe praeguses Eestis) ning seeläbi on kogu see “lava” saanud kõikvõimalikke suuri ja pisikesi “vaatamisväärsusi”, mis rikastavad “metsikult” kogu lavastustervikut – nii suured terved puud (ja saetud puudehunnikud ka) kui ka pisikesed detailid, nagu Rambo-plakat või mahavajunud kardinapuu. Soengutest, riietest, nõudest-ämbritest-kätepesuveehoidjast, mööblist ja muidugi kogu masinavärgist rääkimata. See kunstiliselt magus hetk, kui vana aeg polnud veel lahkunud, aga uus hakkas oma välismaa dressidega sisse murdma. Päris huvitava vaatepildi ja muide ka sellel samal mastaapsel laval, pakub lavastaja õpetajapreili korteriakna ning seal all toimetavate peigmehehakatistega. Akna kõrgus ning õues ja toas olevate inimeste vaheline vestlus oli jällegi midagi sellist, mida näiteks lapsepõlve-Elvas (Arbimäel) ikka juhtus 🙂
Kiluski tekst on väga mahlane ja setu keel annab mõnedele rahvalikele roppustele veel omad vindid sisse, aga aeg-koht-tegelased annavad sellisele keelekasutusele sellises olukorras õigustuse – nii see lihtsalt oli (ja on). Mul on kõigest 2 kriitikanoolt ja üks neist on helisüsteemile. Sellises ruumis ja ümbernurga ning kõikvõimalikes erinevates nurkades mängimine nõuab mikrofonide kasutamist ning osalt sellest vingest tekstis läks kaja või heli hajumise tõttu kaduma ka. Tegelikult tahaks seda näidendit sellepärast isegi üle lugeda, sest kui naudid lisaks tervikloole ka nende tegelaste jutumula ja huvitavaid murdeväljendeid, siis tahaks, et ükski sõna ei läheks mööda 🙂 Õnneks kõrvad harjusid või siis leppis etenduse edenedes teksti mõned kaotsiminevad detailid oma peas paika panema vastavalt tegevusele ning seega oli see helindus vaid väike hind maksta kogu lavastuse võimsuse eest.
Teine ja veelgi pisem kriitika on lavavõitluse kohta. Kui joodikud komberdasid ja kukkusid, eriti Veiko Porkaneni trepist alla”sadamised” ning kogu see kähmlus, mida nägi otse lavalt, see toimis hästi ja isegi ehmatas nii mõnedki korrad. Aga näiteks maffiamehe peks (üleval), mis kaamerate kaudu ekraanil edastati, nägi natuke kentsakas välja, sest kaamerasilm ei valeta ja suures plaanis iga detail oli paista ja no see ei olnud löömine, ega ka kaklus, mis sealt paistis… Üldse oli üks efekt, mis tundus silma järgi isegi teostatav, ehk Veiko allakukkumine üle käsipuu… kas seal “ahjupealsele pehmemaks tehtud osa peale poleks olnud võimalik kukkuda? Samas kui vaatajana seda nii ootad, siis omamoodi poleks see olnudki võib-olla üllatava efektiga, et selle jaoks eraldi lavastusliku külje pealt pingutada… Ja nii sai ahmida õhku Veiko trepist umbjoobes allalibisemistele 🙂
Kui nüüd otsapidi jõudsime näitlejate juurde, siis enne kui ükshaaval nendele rollidele hakata mõtlema, tuleb öelda, et tegemist on suurepärase ansambliga! Iga lüli annab endast 101% ning kokkumäng ja -kõla terviku teenistuses on vaimustav! Kogu sellest kirevast tegelaste paraadist on peategelasi raske eristada, sest tegemist on tõesti ansamblitükiga. Sellest hoolimata olid “rohkem eetris” minu arvates 2 alguse poisikestest täiskasvanud meest – Felix (Andres Mähar) ja Andre (Mait Malmsten), kolmas poisike – Borka on vanemana ummamuudu ning lahkub ka “poolepealt” ning neljas poisike ei jõuagi täiskasvanuikka… Kuid kolmandaks peategelaseks peaksin ka Mürkat (Veiko Porkanen), kes juba esimeses mängunurgas tegevustikku siseneb ning paratamatult endale läbi tüki (isegi narkouimas diivanil istudes) endale tähelepanu kisub. Naised on kõik pigem “kõrvaltegelased”, kuigi vast poemüüjast naiskooriliige Vaike (Linda Kolde) teistest pisut enam meestega maid jagades esile pääseb.
Kuid ennekõike tahaksin välja tuua oma seekordse suurima üllatuse – Ott Sepp! Pole mitte kunagi teda sellisena näinud ja see on näitlejatöös väärtus omaette. Näiteja suudab leida endast täiesti uue tahu. Rõve, küla pisimaffioosnik, kellel teiste meeste pärast ei õnnestu kuidagi oma pornofilmi rahus vaadata, samas kui rahulik hetk tekibki, siis elab endasse kogunenud viha välja ning koos narkarist ja igamehejoodikkaaslasest Mürkaga ikka triipu ninna veavad ning pliidipeal kuumaks aetud rauga rinda kõrvetavad. Äge alfaisane! See on natuke ka kiitus Ain Mäeotsale, kes lavastajatoolis näha suutis, et Otist selline elukas võib välja tulla! Praeguseks kui on pool teatriaastat möödas ja olen 90 väärt meeskõrvalosa rolli üles kirjutanud, tuleb tunnistada, et Ott on kahtlemata üks viiest, kes seal teravaimas tipus. Nii psühholoogiliselt läbitunnetatud oli see tema Enrico – samas selline vastik pisike punn, aga härga täis. Kõik need oksendamised, sülitamised ning piljardi (või koroona?) kiiga nende väljapursatud rõveduste telekalt puhastamised ning siis jälle vihahoos sama kepiga vasta rauda või diivanit peksmised! Lihtsalt vaimustav!
Ja sama vaimustav on tema kamraadi Mürkat mänginud Veiko Porkanen! Veiko on sellises vinges vormis, et juba mitmendat rolli järjest muuskui imestan kui hea ta on ja kui sügavale karakterisse ta suudab minna. Kõik need Mürka tolgendamised – kohe kui tema oli laval paratamatult jälgisid just nimelt teda, sest ei teadnud mida see hull jälle ette võtab.
Andres Mähari mängu vaadates tundsin alguses ära selle tegelase, sest ta oleks nagu samas vormis kedagi kusagil teises loos mänginud, ent mida tükk edasi, sest rohkem hoogu temasse kogunes ning lõpuks kui ta oma loodetavale pruudile järele läks, et toda enda sünnipäevale viia ja seal jonnima hakkas, siis olin ma müüdud. Andrese hoogsus ei jää kahele eelmainitule alla, tema “külahull” lihtsalt on tsipa teisest puust mees. Kuid just see armuliin inkaõps Piretiga (Kaia Skoblov) oli ka muidu väga vajalik tasakaalustamaks kogu seda õudu ja räpasust. Ja kuigi Kaia saab üsna vähe mängida, siis tema hääl on nii hea ning tegelane nii oluline – väljastpoolt kogukonda sissetulija, et iga tema stseeniosaluse järgi vaadates lausa januneb.
Linda Kolde tundus tänu filmile “Nullpunk” üks omaaegse lavakakursuse lubavamaid noori naisnäitlejaid, ent siis teatrisse jõudes hakkas liiga sarnaseid rolle tulema ja ma olin natuke pettunud, kuhu see jõuline, ülbet ja uhket plikat mängiv noor näitlejanna on kadunud, nagu Nullpunkt andis loota… Siin ta on! Siin on Lindas mingi erilise hoog – võib-olla pole lihtsalt olnud viimasel ajal selliseid “välja”mängimise rolle talle antud. Ja no kuna tema karakteris on rohkem peidus kui ainult kohalike joodikutega jagelemine, vaid lisaks ka unistused ning ka üks kavaluse noot, mis lööb välja kui enda kasu mängus… Üks väheseid rolle selles ansamblis milles saab nii karmi bitchi kui ka murtud naist mängida.
Eesti Draamateatris külalisena kaasalööv Mait Malmsten ei pääsegi nende Kirvetüü-poiste seast eriti esile. Tema karakter on rohkem sügavama psühholoogilise kuivõrd välise mänguga. Kõik need hingevaevad ja -piinad on seal olemas, mida lapsepõlve murega kandev inimene aastakümneid enda sees on lasknud mädaneda. Tema on ka üks väheseid, kellel naisega kooselu on enamvähem õnnestunud. Ja naise, ehk Virve rollis Ragne Pekarev on naistest vast see ainus, kes pigem psühholoogilsel tasandil mängib. Tal tuleb nii lapsi kantseldada kui ka meest… ja mehest elu segavad “pahad mälestused” välja ajada…
Posijaks on Felixi ema, ehk laval minu jaoks uus tutvus – Silva Jansons. Tema on tõsine naine ja rohkem teistele näitlejatele toeks. Lisaks on ta üks seto naiskoori kvinteti liige. Teisteks liikmeteks juba mainitud Vaike/Linda ja Virve/Ragne, aga ka Vaike tööandja, Pauli naist mängiv Liina Tennosaar ja kohalik raamatukogutädi Reet, ehk Merle Jääger. Mõlemad naised, nii Merle kui Liina pakuvad väiksed koomilised pärlid, seda nii muidu tegevuses, aga eriti selle koori lauludes ja liikumises! Appi, kui lahedad nad kõik viiekesi koos oma kooriproovis olid! Ja kui hästi nad laulsid! WOW! Selline koos pääseks laulupeole nagu niuhti! Laul ise oli ka VÄGA hea! Lootsin, et nad veel laulaks, aga saladuskatte all võin öelda, et seda rõõmu saab alles lõpu eel veel korra! 🙂
Ja laast, aga mitte liist – poeomanik Paul, ehk Margus Jaanovits ja tema “sõber EPA päevilt” Jaanus Tepomees. No igas kolkas on kaks sellist sõbrameest, kes ikka koos käivad 🙂 Ja mõlemad on sellised ägedad karakternäitlejad! Sedapuhku eriti meeldisid kõik need Jaanovitsi silmade punnitamised ja oma Macho-suusamütsiga eputamised (alles hiljuti sai seda sama mütsi näha mingis teises lavastuses, aga no mitte ei meenud kus kohas). Jaanuse roll oli väga väike. Pigem ühel väiksel koosistumisel sai natuke sõna, aga peamiselt jäi ikka “sõbra” sabarakuks 🙂 Üks pisike roll oli ka Agu Trolla’l, keda ma ei tundnud ärikana äragi… olen teda näinud varem vaid “Saaks veel Eestissegi” tükis, aga no üldse ei vii kokku, et tegemist oleks olnud sama näitlejaga! Seegi ju selge kiitus!
Kuna tegemist on 90ndatega, siis muidugi ei saa ju üle, ega ümber ajastukohasest muusikast, millest nii mõnigi kuulub ka minu lemmikute sekka siiani – Nirvana, Roxette ja David Bowie… Ja kuigi Queen’i eriline austaja pole ma kunagi olnud, ent nende laulud ikka meeldinud, siis mäletan minagi seda hetke kui Freddy Mercury suri… elasin siis Soomes ja käisin keskkoolis. MTV oli meie linna telerites nähtav kah alles neljandat aastat… Koolis muidugi olid kõik pahviks löödud, sest teismelisena ju on muusika veel eriti oluline… ja seesamune MTV korraldas ja näitas Queen’i ja Freddy muusika ning intervjuude spetsiaalsaateid. Kurvaks tegi see kõiki ja ühendas tervet maailma. “Kirvetüü” tegelased ühendab üks teine sündmus, mis kohe Freddy surmale järgneb.
Oleme juba sellised naljakas elukad, me eestlased. Kes rohkem “elukas”, kes vähem… aga kogukonnast saame jõudu, nagu saame jõudu oma eestlusest ja eks see meid kasvatab ja muljub üksjagu. Nii mõnus on seda kõrvalt vaadata ja tõdeda ühtlasi, et mina saan saan sellest kõigest aru, sest olen eestlane… olgugi siis, et see on natuke valus vaadata. Aga kui see on kirjutatud, lavastatud ja mängitud ühtlasi nii humoorikalt, dramaatiliselt, põnevalt kui ka õudsalt, siis see läheb eriti korda.
Sellel aastal oli “Kirvetüü” minu 74. teatrikülastus ja 4. kord kui pärast etendust seisma tõusin. Mu teatrikaaslased teavad, et ma naljalt etenduse lõppedes plaksutamiseks püsti ei seisa (isegi kui teised seisavad). See peab olema ikka midagi väga erilist. Aga “Kirvetüü” peale olin krapsti, justkui iseenesest püsti (isegi kui teised veel istusid) ja peatselt seisis terve publik! Bravo Vanemuine! Bravo Ain Mäeots! Bravo Ott Kilusk! Ja braaaavoooo terve trupp ja kõik tegijad-loojad, kes selle teoks tumeda setokeelse lavaloo teoks tegid!
Hinnang 5- (Aini jaoks oli see ju juba neljas Vanemuise setokeelne lavastus. Kõik eelmised 3 on olnud ka suurepärased – “Taarka”, “Peko” ja “Obinitsa”, millele kõigile olen ka andnud viis tärni hinnanguks ning nii “Peko” kui “Obinitsa” osutusid mu vastavalt 2011. ja 2015 aasta parimaks suveteatrielamuseks… Kõigil neil neljal setokeelsel lavastusel on 4-6 aastat vahet… ilmselt just sobiv, et järgmist nautida täiel rinnal ning taas uusi ja uusi setokeelseid sõnu juurde õppida… Seega väga suur lootus jääb elama, et u. 2023-2025 saab järgmist Mäeotsa setokeelset šedöövrid oodata! Ja ootama asusin juba praegu nüüd ja kohe, sest kui on Ain Mäeotsa setokeelne suvelavastus, siis kui neljast neli on siiani superhead olnud, ju siis ka järgmised! :))