Kõige parem komöödia tragöödiate seas
Igasugused reeglid saab lõdva randme põhimõttel jaotada kaheks, analüütilisteks või sünteetilisteks, selle alusel, kas püütakse midagi reguleerida või seletada. „Nii tuleb kirjutada, sest selline on reegel“ või „Reegel on selline, sest niimoodi kirjutatakse“. Laps teab ka, et et-i ette pannakse koma, aga kui kuulata inimesi kõnelemas, siis paistab, et tuleks panna hoopis et-i järele: „Ma arvan et, [ɜ:] sul on väga ilusad silmad“. „Kirvetüü“ on kirjutatud mõningaid reegleid ja võtteid arvestades, ent seejuures on neid mõnuga rikutud – nii et tervislikult kahe kopsuga hingav lavastus.
Keelemõnus „Kirvetüü“. Otsast otsani lõunakeelne „Kirvetüü“ pole esmapilgul kuigi kõrvasõbralik: tegelased on lavastuses enamasti purjus ja joobari jutt pole niigi kuigi arusaadav, saati siis seto keeles. Eesti Draamateater näiteks on lahendanud keeleraskused lavastuses „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ tõlkeekraaniga. Näitlejatel on „Kirvetüüs“ põsemikrofonid, nii et esimestes ridades kuuleb publik esmalt näitleja häält, pool hetke hiljem kõlaritest sama (need on kuskil lava taga kõrgel), see aga matab ära joodiku jutuvada järgmised sõnad. Ka mikrofonideta poleks vist saanud, sest lava on sopiline ning osa tegevusest jääb äärel istujast ehk isegi poolesaja meetri kaugusele.
See on ka tegelikult ainus, mida imeliselt detailirikka ja autentselt mõjuva lavakujundusega (Iir Hermeliin) lavastusele ette heita. Eriti olulisemates kohtades, kui öeldakse midagi tegevuse sisu või edasise käigu kohta, oleks tahtnud paremini aru saada: algus ehmatab ära, sest lapsed räägivad kiiresti ja heledalt midagi, mis tundub hästi oluline – ja saa siis aru. Õigupoolest võib „Kirvetüüd“ ikkagi julgelt soovitada ka inimesele, kes pole elus kordagi kuulnud lõunakeelset inimest kõnelemas – ja eriti just talle. Keel on korraga selle lavastuse peategelane, selle ruum ja aeg, miska on kuuldavus ülimalt oluline, eksole.
Ööpäev enne Freddie Mercury surma. „Kirvetüü“ on pildike ühe võimaliku, kuid nimeta ja väljamõeldud seto küla ööpäevast: elatakse, sigitakse ja surrakse. Inimesed ses külas on mitmes mõttes muust maailmast eraldatud: kuskil kaugel on Tartu, veel kaugemal Soome. Mõni unistab Soomes kooriga esinemisest (külapoe müüja Vaike – Linda Kolde), teine on seal käinudki.1
Tegelaste sunnismaisust süvendavad võlad: enamik külaelanikke on võlgu poeomanik Paulile (Margus Jaanovits), kellel vähem vedanud, sellel on võlad maksta Enricole (Ott Sepp). Virvel (Ragne Pekarev) paistab olevat Tartus töö, korter, seal saaks eluga otsast alata, aga tema abikaasa Andre (Mait Malmsten) süütunne ja võlad hoiavad neid paigal. Andres Mähari külahull Feliks on ainukene, kes paistab olevat vaba minema ja tulema. See lihtsameelne hing kirjutab aga luuletusi külas, kus küll armastatakse laulda, aga luuletamist ei peeta normaalse inimese tööks ega hobiks, välja arvatud juhul, kui see aitab „otsakest sisse sättida“. Kuna vabu naisi (Vaike või küla kooliõpetaja Piret – Kaia Skoblov) paistab olevat, siis pole põhjust kuhugi minna.
„Kirvetüü“ küla eraldatust rõhutab seegi, et kuigi keegi kuhugi ei lähe, enamasti isegi tööle mitte, jääb küla nagu eri maailmade piirile. Siit sõidab teel Venemaale läbi ärikas Raul (Agu Trolla), siia saabub Tallinnast poeomaniku kursavend Mati (Jaanus Tepomees). Siin hulguvad ringi ka ammu või äsja surnud inimesed, keda näeb ainult Feliksi ema Olli (Silvi Jansons). Määramatus eas posija on oma käimistes vabam: ta ei maga kunagi ja käib nähtamatuna taredes teiste tegemisi vaatamas, ent see ei tähenda, et ta päriselt kuhugi läheks. Olli lihtsalt vaatab natuke surnute maailma ja siis elavate oma, näeb ja teab, mis teoksil on.
Kas see on komöödia või tragöödia? „Kirvetüü“ on kirjutatud ja lavastatud klassikaliste tragöödiavõtete järgi: valitseb range ruumi ja aja ühtsus. Tegevus toimub 23. ja 24. novembril 1991. aastal ühes kindlas, kuigi väljamõeldud seto külas.2 Tegelased tahavad üht, kuid saavutavad seda püüeldes risti vastupidise tulemuse (peripeteia). Lapseootel Vaike tahab Raulile mehele minna ja põlgab ära Mürka, lõpuks aga käsib Mürkal end ära võtta, sest muud ei jää enam üle. Olli näol on olemas ka jumal masinast: ehkki seda välja ei öelda, paistab, et Olli on Andre (tegelikult Enricole kuuluva) traktori rehvi kirvega puruks nüsinud. See teadmine aga sõlmib vahetult enne lavastuse lõppu metsavarguse teema kokku.
Keskne teema on süü (hamartia) küsimus. Andre on lapsepõlves ihanud kättemaksu Feliksile, sest Feliksi isa on käinud Andre ema koinimas, Andre aga sellele peale sattunud. Andre plaan on meelitada Feliks Saksa miini näppima, et poiss õhku lendaks. Plaan aga luhtub: Villi ja Borka tulevad samuti kaasa, viimane kaotab käe, Villi saab surma, Feliks jääb ellu ning mälukaotusega Andre vaevleb ülejäänud elu luupainaja (Villi) käes. Olli aitab Andre luupainajast vabaks ning Andrele selgub tõde (anagnorisis).
Põhjakeelsena oleks tegemist piinlikuvõitu tragöödiaga: sovhoos on otsa saanud, jumal (Peko) muuseuminurka pandud, ausat tööd otsi tikutulega taga ja viletsus võtab ropult vanduma. Põhjakeelne on näiteks ärikas Raul, kelle „munn“ ja „türa“ mõjuvad lõunakeelses kontekstis palju ropumalt kui Mürka kohe järgmises stseenis öeldud „mine munni, puuk“. „Kirvetüüs“ poob ühe käega invaliid Borka ennast üles. Kõledalt luterlikus, aga usuta Põhja-Eestis tekitaks see kohe paksult sefiirise eksistentsialistliku õhustiku. Vaheajal võis siin ja seal tõesti kuulda mõtteid, et tegu on eksistentsialistliku tükiga ja kõik on nii absurdne, ent eksistentsialismist on lugu väga kaugel.
Eksistentsialistlikud tegelased, traagilised kujud tegutsevad: absurdi sisu on ju mõtte otsimine mõtteta maailmas. Isegi kui absurditükis tegelane eriti midagi ei tee, siis ta „ei tee väga aktiivselt“. Kiluski tegelasi tabavad traagilised sündmused iseenesest. Ainsad, kes midagi ette võtavad, on Borka ja Feliks: esimene poob ennast üles, teine saavutab Pireti kui mitte armastuse, siis vähemalt poolehoiu. Borka surm pole aga suur ja hirmus, see on midagi, mis lihtsalt juhtus – siin pole haisugi Camus’ suurest küsimusest. Kuigi Enricol on veresüü oma venna tapmise pärast, esiteks, ja teiseks tahavad Mati ja Paul talle metsavarguse pärast kätte maksta ning kolmandaks tabab Andret mõistmine (katarsis), et Enrico ise sõitis veli Jossile otsa, siis ei juhtu midagi, kuna Enrico on öösel Mürka tõttu gaasimürgitusse surnud. Mehed jätavad Enrico diivanile vedelema, sest küll politsei või keegi tegeleb temaga, ja lähevad Feliksi sünnipäeva tähistama.
Traagilist tegelast iseloomustab tahe võidelda viletsuse vastu: Oidipus väga püüab, aga läheb täpselt risti vastupidi. Koomiline on tegelane, kes allub elule, nii nagu elu on, katsub hakkama saada, aga ei ürita maailma muuta. Vahel püüab ta ennast muuta, asetada end n-ö normaalse inimese mustrisse, aga see ebaõnnestub tal, mistõttu ta naljakalt mõjubki (olgugi see muster siis midagi nii triviaalset nagu trepist allatulek deliiriumis Mürka puhul). Paul peab Feliksi sünnipäeval kõne, mis mu tähelepanekud kenasti kokku võtab: „Võtkõ sis viina, sest täämpää om kõik häste. Hummõn tuleva mendi ja meid kõiki nakatas küsütlema, võipolla mõni jääs süüdü ja pandas kinni, äi tiä, a täämpää olemi kooh ja piame ta tubli mihe sünnipäiva. … Hummõn vurasõ tah laibauto ja surnuaida tulõ kats hauda mano. Nii tu elo kõrd joba käu. … Varsti ilmuse Enrico sõbra vällä ja nakase mi uste taka kopsma, võibolla, et mõni lüvvas maaha. Kõik või olla! … Olõ-i oluline, kas mi olõ halva vai hää, ulli vai targa, oluline om, et mi olõmi, elämi ja surõmi, tuu om kõik, midä üits kogokond vajas.“3
Seega on „Kirvetüü“ tragöödia klassikalisi reegleid arvesse võttes kirjutatud komöödia. Õigupoolest on ju „komöödia“ etümoloogiliselt „külatrall“, mis vastab täpselt „Kirvetüü“ sisule: trall mõrvade, enesetappude, koinimiste ja luupainajatega.
1 Külajoodik Mürka (Veiko Porkanen), kes on kogu etenduse vältel deliiriumis, on oma hämarate Tartu-tutvuste kaudu saanud isegi Soome tööle, kuid pole juua täis peaga sadamast kaugemale jõudnud.
2 Veidi segadusse ajab tegelaste jutt kroonidest. Etenduse lõpul itkeb Piret Mercury surma pärast, too aga suri sügisel 1991, rahareform oli juunis 1992.
3 „Kirvetüü“ pole kirjutatud seto õigekirjas, nagu on märgitud ka näidendi tekstis: „Näidendi kirjutamisel pole lähtutud setu keele õigekirjast, vaid ülestähendatud kuulmise järgi.“