Kui muinasjutumaailmast tuuakse eksistentsiaalsed küsimused tänapäeva
Möödunud laupäeval esietendus norra näitekirjaniku Henrik Ibseni ühe kuulsama teose «Peer Gynt» põhjal valminud , mis valmis ja ning Viljandi kultuuriakadeemia koostöös. Lavastaja Karl Laumets on klassikat tõlgendanud omanäoliselt, tuues selle meie kaasaega.
Nõnda väärika materjaliga tegelema asumine on kahtlemata suur proovikivi, Eesti pole seda näidendit sel sajandil sõnalavastusena publiku ette toodud. Kõnealune lavastus oli ühtlasi kavandatud austusavaldusena ballettmeister Ida Urbeli tehtud suurele pedagoogitööle. Tundub aga, et Karl Laumets väljakutseid ei karda – mäletatavasti oli tema esimene lavastus Friedrich Reinhold Kreutzwaldi «Kalevipoeg».
Kui lavale on pandud mõni väga tuntud teos, tekitab see suuri ootusi: tahaks ju näha lavastaja tugevat käekirja. «Peer Gynti» pooleldi proosas, pooleldi värsivormis tekst on Ugalas toodud küll tänapäeva, kuid see säilitab samas oma poeetilisuse ja muinasjutulisuse. Näidend jutustab küll Norra muinasjutulisest maailmast, kuid karjatüdrukute ning trollide ja muude müstiliste tegelaste asemel saab lavastuses näha tänapäeva erinevaid subkultuure.
Just tegelaste nüüdisaega tõlkimine aitab lugu teha tänapäeva publikule hästi vastuvõetavaks. Kahtlemata on paljudest tegelastest stiilipuhtamad ja ägedamad Dovre-vana (Riho Kütsar) ning tema trollid maskis, nahkriietes ja võrksukkades.
Ajatu teema
Peeri (Martin Milli) rännakute kestel keskendub lugu iseolemise ilule ja valule. Norra tüvitekstile on leitud tõlgendus, mis haakub hästi tänapäeva inimeste heitlustega. Me elame edule orienteeritud ühiskonnas, ühest küljest rõhutatakse individuaalsust ning samal ajal oodatakse igaühelt väga paljut. Ole ilus, ole edukas, ole väljapaistev …
Ka Peer peab pikalt rändama, et üldse mõista, kes on ta üritanud olla. Seega ongi eriti nauditav teise vaatuse viimane kolmandik, kui ta kohtub Nööbivalajaga (Janek Vadi) ning peab vaatama tõtt nii iseenda kui saatanaga. Sügavust annab tudengist noormeeste pastorina esitatav jutlus mehest, kes oli küll kehv kodanik, kuid pereringis tema ise. Peeri katse sibulat koorida ja tuumani jõuda on mõnus sümbolkeel, mis teemat veelgi paremini avab.
Kahtlemata väärib eraldi tähelepanu Kristjan Suitsu imeilus, loole esteetilises plaanis sügavust lisav lavakujundus. Loos on väga palju tegevuskohti ja sündmustik vaheldub kiirelt, nii et see kõik terviklikult lavale saada on omaette katsumus. Lavakujundus on pigem minimalistlik ning näha saab suuri kujundeid, näiteks kuud, risti ja puud. Värvigamma on mõnusalt pehme ja soe.
Vaiko Epliku muusikaline kujundus mõjub pingestavalt ning teenib loo tänapäevast kesta. Norra helilooja Edvard Griegi «Peer Gyntile» loodud ülituntud muusikast saab kuulda vaid «Anitra tantsu».
Tuntav vahe
Kahtlemata on nii mastaapse, peaaegu kolmetunnise etenduse andmine suur emotsionaalne pingutus, kuid võtab ka füüsiliselt võhmale. Et laval olid nii professionaalsed näitlejad kui tudengid, võis mõningates massistseenides tajuda, et tudengite mäng on veel viimistlemata – kontrast kogenenumate näitlejatega oli üsna suur. Samas olid tudengite sooloesitused igati veenvad, nauditav oli vaadata Maria Valgu (Anitra) ja Liisbeth Kala (Solveig) mängu. Ja muidugi andis noorte energia kogu näitlejate ansamblile kõvasti särtsu juurde.
Martin Mill tundub Ugala näitlejatest tõesti kõige paremini sobivat eneseotsingutel Peeri rolli ning andis oma sisemised heitlused edasi tugevalt, püsides kindlalt rajal. Kõrvalosalistest sai juba enne välja toodud Riho Kütsar jõulise ja nurkliku Dovre-vanana. Stseenid koos tudengitega pakkusid tõeliselt mõnusat vaatemängu.
Igatahes võib siinne rõõmustada, et suursugust lavastust näeb pisikeses Viljandis. Värvikirev kabareelik «Peer Gynt» pakub nii esteetilist naudingut kui sügavust.