Kui näis Fantoomist tähtsam muu …

Vanemuise lavastuse kandja on Christine, sest mehed sellega ilmselgelt hakkama ei saa.

„Ooperifantoom” on tänuväärne teos arvustamiseks, sest nõuded lavastuse õnnestumiseks on libretos kirjas. Nimelt saadab Ooperifantoom teatrimaja omanikele ja solistidele korduvalt kirju, kus jagab juhiseid eelseisvateks etendusteks ja kriitikat toimunuile: „Härrased! // Muide, seekord koor näis tõesti hurmav,/ aga surmav-igav tants on nutuväärt! // Veel on hea, kui väikerollid/ saaksid kõik, kel töö on laval näitlejana null. // Carlotta, õpi näitlema, / viska laval paabulinnu hoiak peast. // Kuid preili Christine Daaé/ teeb küllap kõik, mis võib. // Ta hääl on tõesti hea, kuid eks ta tea,/ et lihvimist veel vajab siiski ta hääl. // Teie alandlikuks teenriks jäädes, härrased, O. F.”

Fantoomi kriitikat Vanemuise lavastusele üle kandes saab tõdeda järgmist. Lava on kirevais kostüümides inimesi täis ning parematel hetkedel on ka saalist (vaatasin lavastust Tallinna esietendusel Nordea kontserdimajas) eristatav, mida öeldakse/lauldakse. Viimane ei käi siiski esimese stseeni kohta, kus sõnad moodustavad esmakordselt tähendusega lauseid hetkel, mil Maria Listra Christine Daaéna laulma hakkab. Tantsuseaded on žanrile sobilikult suurejoonelised ja ilmselt õnnestub trupil aeg-ajalt mõni liigutus ka üheaegselt lõpetada.

Näitlejameisterlikkuse põhjal rolle jaotatud pole, mis tähendab ka, et kõige huvitavam on vaadata hoopis subretikvartetti (esimese stseeni kohta see endiselt ei kehti): tundmatus kohas vette visatud teatrijuhte (Lauri Liiv ja Kalle Sepp) ning lõdva randmega pealiskaudsusekunsti valdavat primadonnat Carlotta Giudicellit (Pirjo Püvi) ja primo tenore’t Ubaldo Piangit (Reigo Tamm). Kuivõrd aga saab kõnelda õnnestunud „Ooperifantoomist”, kui lavastuse märkimisväärseim stseen – nii näitlejameisterlikkuselt kui ka muusikaliselt – on kõrvalosaliste esitatud „Primadonna”?

Georg Malviuse lavastuses peaks peeglisse vaatama ja oma kirju endale ette lugema Ooperifantoom ise. Seltskonna mõttes võiks ta ka Raouli enda kõrvale paluda. Heatahtlikult saab ikka öelda, et lihtsakoelise dramaturgia tõttu polnudki Koit Toomel Raoulina laval suurt midagi teha. Eks ta paras väljakutse olegi mängida ühe stseeni jooksul ootamatut taaskohtumist lapsepõlve mängukaaslasega, temasse ülepeakaela armumist ja armastatu poolt hülgamist salapärase ja müstilise konkurendi pärast ning siis ülejäänud kaks tundi sama tunnet aina korrata. On tehtud rolle vähemastki …

Iluspoiss Raoul pole siiski „Ooperifantoomi” õnnestumise peamiseks pandiks (seda enam et Raouli kulminatsioonistseen, duett „Ei muud sult soovi ma” Christine’iga on Toome ja Listra esituses kena romantiline publiku vaheajale juhtija). „Ooperifantoomi” kullaprooviks on eelkõige ikkagi nimitegelane ja see, kuivõrd jõuab saali tema üheaegne haprus ja vägivaldus ning välja on mängitud suhe Christine’iga. Stephen Hansenis on vähevõitu nii ooperlikkust kui ka fantoomilikkust. Hanseni hääl jääb liiga nõrgaks, et sellega kedagi oma stampidest välja hirmutada, rääkimata tagaseina ja lühtri allakukutamisest. Ka rollilahenduses on liigne energia läinud fantoomilikkuse esitamisele jäigalt üleoleva kehahoiaku ja kontrollitud närvilise liikumise kaudu, selmet mängida intonatsiooni, pauside ja täpselt valitud žestidega. Jällegi võiks heatahtlikult öelda, et ta ju laulab endale arusaamatus eesti keeles, aga kui ka lavastaja seda keelt ei mõista, ei ole mingit tekstirežiid lootagi ning lavalt kostavad korralikult ette lauldud sõnad – eesti keeles küll, aga värvinguta, kunstlikud.

Selline rollilahendamatus seab keerulisse olukorda ka Christine’i Ooperifantoomi partnerina, surudes ta kauni nukukese väheinspireerivasse pakendisse. Vanemuise „Ooperifantoomi” kaunimad hetked olidki need, kus Maria Listra neist kammitsaist välja püüdis rabeleda, lisades heakõlalisele lauluhäälele trotsi ja isepäisust. Ka Christine’i rolli võib esitada üheplaaniliselt: kahe mehe mängukannina, kes ise ka aru ei saa, mida ta tahab, sest ta on nii võimetu, nii võimetu, et Ooperifantoomi sarmile vastu panna. Aga saab ka teisiti. Saab näidata, et Christine’i tõmme Ooperifantoomi poole on lootus taaskohtuda oma varakult kaotatud isaga (Listra esitab isale lauldud „Võiksid olla nüüdki lähedal” paeluva mõtlikkusega, lubades laulu etteheitvaidki toone). Saab oluliseks mängida metatasandi: Ooperifantoom kui publiku poolt imetletud Christine’i looja, tema autor – ja seetõttu omanik (Listra ja Hanseni partnerluses see siiski veenvalt saali ei jõudnud, suuresti küll viimase tõttu, nagu eelnevalt öeldud). Loodetavasti muutub Listra etendustega aina julgemaks ning hakkab ka ise uskuma, et just tema on Vanemuise lavastuse kandja, sest mehed sellega ilmselgelt hakkama ei saa.

PS! Kiri Vanemuise juhtkonnale

Härrased! Nordea kontserdimaja ei sobi sellele lavastusele. Äärekohtadelt pole kolmandikku lava lihtsalt näha. See on aga vähim, mida 40 eurot maksnud pileti eest saama peaks. Peale selle kostab heli sinna otsekui seina tagant. Lisage piletite müügisüsteemi hoiatus ja vähendage neil kohtadel hinda või muutke lavakujundust (viimasest oleks väga kahju, sest Iir Hermeliini kujundus on suursugune vaatepilt). Raha külgetõmbejõud on võimas, aga teatri fantoomiks võiks olla jätkuvalt kunst. Ooperifantoomi sõnadega: „Peagi neab teil seda päeva suu, / kui näis Fantoomist tähtsam muu!” Teie alandlikuks teenriks jäädes, härrased, O. K.

PPS! Pean valmistama pettumuse neile, kes eelnevat lugedes käega rehmasid ja mõttes tusaselt hüüatasid: „Ah, talle lihtsalt ei meeldi muusikalid!” Otse vastupidi, väga meeldivad ja „Ooperifantoomi” lugusid oskan hääletult kaasagi laulda.