Kui Tšaikovski oleks Tartut väisanud

Armas Nadežda Filaretovna von Meck!

Andke mulle palun andeks, et minu viimasest kirjast Teile on möödunud niivõrd palju aega. Igapäevased edasilükkamatud asjatoimetused, esietendusega seotud sigin-sagin ja ametlik kirjavahetus on nõudnud nii palju vaeva, et tõelisele sõbrale ja mõttekaaslasele, nagu Teie seda mulle olete, kirjutamine on jäänud täiesti unarusse. Seda enam tahan oma pikale veninud vaikimist täna tasa teha ja jutustada Teile oma kõige armsama ooperi, mis, nagu Te hästi teate, on “Jevgeni Onegin”, ettekandest meie suure isamaa kaugel äärealal, Liivimaa kubermangus asuvas väikeses linnakeses Jurjevis, mis minu hinge üle mitme aja äraütlemata suurel määral rõõmustas.
Selles linnas ei räägitagi põhiliselt meie armsat emakeelt, nagu mina seni arvasin. Seda suurem oli minu rõõm kuulda lauljaid ja lauljannasid püüdlikult meie kaunist Puškini keelt hääldamas. Ja nad said tõepoolest ka aru, mida nad laulsid, ega olnud teksti lihtsalt pähe tuupinud, nagu ma kaugemal lääne pool olen pahatihti kahetsusega märganud.
Ja kas teate, kes oli lavastaja? Te ei arvaks seda mitte iialgi ära! Ütlen siis ise: meie armas hea tuttav Dima, kes, nagu ta mulle jutustas, on seda minu tükki nüüdseks juba kokku kaheksa korda lavale seadnud! Selline arv lavastusi ühest ja samast teosest ei tohiks ju tähendada mitte midagi muud kui tüdimust, ütleksin lausa – tülpimust ja vastikust. Kas Teie suudaksite mulle seletada, kuidas on võimalik kaheksa korda järjest ühte tükki vaimustavalt ja ikka värskelt lavale tuua! Aga on! Dima jutustas mulle, et alles nüüd mõistis ta tõeliselt, mida selle teosega teha ja kuidas seda lavastada. Ning lugu ise – see on ju meie armas Puškin! Kui ma nüüd järele mõtlen, siis saan aru, et ajasin Teile ennist jama – Puškinist ei ole võimalik tüdineda! Ja mul on hea meel tunnistada, et Dimale pakub väga suurt rõõmu ka minu muusika. Nagu Te teate, on see teos mul südameverega kirjutatud, ning Dima on seda mõistnud, võibolla midagi sarnast ülegi elanud…
Aga nüüd peamise juurde. Te ju mäletate, et kui ma “Onegini” valmis sain, oli paljude meelest kõige suurem probleem, nagu ei toimuks selles ooperis mitte midagi. Igav! Ilma efektideta! Ei vaaraosid, printsesse, lahinguid ega püramiide! Seda heideti mulle ette ja hõõruti nina alla. Istudes aga selle väikelinna väikeses ja hubases teatris, olin igast hetkest, mis minu silme ees avanes, lausa võlutud. Meie Dima on ikka väga andekas poiss! Kasvõi ooperi algus! Ma ei ole mitte kunagi varem näinud, et proua Larina võiks peita endas nii palju varajatud saladusi, nagu Dima laseb välja paista. (Muide, selle lauljanna, Annaliisa Pillak on tema nimi, peaks tooma tingimata Moskvasse ja püüdma rakendada mõnes koomilises ooperis suures osas!) Või võtame Tatjana nimepäeva. Milline nägude ja pooside kaskaad! Just seesugusena olen minagi neid inimesekesi, üksnes klatšiga oma elu sisustavaid tüüpe, meie mõisates käitumas näinud. Oh, millised tühisused! Aga selline on elu! Ja kui ehedaina nad meile lavalt vastu vaatasid!
Üksnes mõnes pisiasjas ei ole ma meie Dimaga päris nõus. Tatjana nimepäeva suures möllus võib sootuks märkamta jääda võtmestseen, miks lõpuks kõik nii juhtub, nagu juhtub – see on Onegini ja Tatjana tantsunumber, kui viimane Onegini juurest põgeneb. Olen ka ise osalt süüdi, see koht on mul ajaliselt liiga lühike, peaksin seda vist veidi revideerima, aga Dima on selle millegipärast seadnud lauas lõbutsevate külaliste taha, kust ei pruugi seda lihtsalt näha, kui just pilguga ei tea otsida. Ja Tatjana ning Onegini kohtumisstseen, kus Onegin viisakas vormis oma mittehuvi lahkab, sellega ma ei taha kohe mitte kuidagi nõustuda. Tatjana vaheldumisi tõmbus või tõukus Oneginist, vastavalt sellele, kumb sõnum, kas lootus või lootusetus Onegini huulilt pudenes – see oli päris huvitav lahendus. Aga Tatjana, kes kohtumise eel oma tormakat tegu kahetseb ja häbeneb, nihutab end lõpuks lausa Oneginile külje alla! Ennekuulmatu! Nii ei toimi ju mitte ükski endast lugu pidav neiu, saati siis aadlipreili! Ja üldse, need koori mehed, mõni üksik välja arvatud! Oo taevas! Te teate ju, et ma vihkan armeeteenistust, aga nüüd näen, mis juhtub, kui sellest loobuda – aadellik väärikas hoiak on täiesti kadunud! Marssima saadaksin ma need mehed, kuu aega järjest, kaheksa tundi jutti, alles siis võiks nad tagasi lavale lubada!
Aga kuidas mulle meeldisid selle lavastuse tarvis õmmeldud kleidid! Olgu, see vist polnud lausa Puškini kaasaeg, mida mina oleksin eelistanud, aga pärast kõiki neid vulgaarseid kontorikostüüme, mis naiste jalad altpoolt põlvi paljastavad (ja mis on minu muusika iseloomuga lihtsalt karjuvas vastuolus), võisin olla rahul. Ja kas teate, lavakujundus tuli mulle kuidagi tuttav ette. Dima usaldas mulle, et see on ühest veel tema lapsepõlves Moskvas laval olnud “Oneginist” – suurim lavastaja, kes eales elanud, Stanislavski, tõi minu teose 1922. aastal Moskvas välja ja seda mängiti seal aastakümneid, nii et isegi nelikümmend viis aastat hiljem sündinud Dimal õnnestus seda näha. Selle eeskujul on lavale ehitatud sammastik, mida saab vähese vaevaga ümber tõsta ja muuta mõisa verandaks, Tatjana magamistoaks või ballisaaliks. Piltide vahel on eesriidel näha isegi fotosid sellest vanast lavastusest.
Kõige suurem üllatus tabas mind aga muusikat kuulates. Millised lauljad! Oh, kui Te ometigi saaksite samuti siia sõita ja neid kuulata! Muidugi, saan aru, maa on pikk ja toimetused Teie mõisas ei lase Teid praegu nii kaugele tulla, seega pean ise lähemalt jutustama.
Üks Tatjanadest, Maria Fontosh, on sünnilt meie kaasmaalanna, ehkki elab juba aastaid Rootsis. Kui armsalt kõlas tema huulilt meie kallis emakeel. Ja milline hääl – kaunis ja kõlav! Karmen Puis on natuke küpsema ja vaiksema häälega, aga kui kena ta välja näeb! Ja näitlemine! Just sellist, ühtaegu õrna, kuid samas tugevat neidu pidasin ka mina silmas, kui oma ooperit kirjutasin. Kuulus kirjastseen oli mõlema lauljanna esituses lihtsalt võrratu! Ka Olgasid oli kaks. Jovita Vaškevičiūtė oli väga uhke ja särav metso, kuid Teele Jõks oli lapselikuma, st veidi vaiksema häälega, ja kui ehedalt ta seda lapsikut tuulepead kehastas! Onegini osatäitja Linus Börjesson on nagu Puškini originaal, st tema joonistusega väga sarnane. Oh, tal vaesekesel ei ole päris selget arusaama, mida see Onegin teeb või mõtleb; ta ei suuda ilmselt ise inimesena selliselt käituda, noort siirast tütarlast endast eemale tõugata ega toimiks elus iialgi nõnda. Aga on siis üldse selliseid mehi, nagu see meie Onegin, olemas… Hea küll, temagi laulis kenasti, Fontoshi kõrval jäi ta ehk veidi kahvatuks, aga Puisiga sobis hääleliselt hästi. Kuid millise rolli tegi Lenskina Merūnas Vitulskis, seda oleksite Te küll pidanud kuulma! Ma ei ole ammu tehniliselt nii head ja säravatämbrilist tenorit kuulnud. Kui sügavalt ta oli läbi tunnetanud oma duellieelse aaria ja millise sisseelamisega ta seda laulis! Publik oli vaimustuses ja plaksutas talle tuliselt. Muide, Teele Jõks jutustas mulle etenduse järel õhtulauas, et temagi oli Vitulskise laulu väga imetlenud ja kui nad olid lauluõpingutest vestelnud, tulnud välja, et Teele vanaisa, kes oli omal ajal sealsamas Jurjevis väga tunnustatud lauluõpetaja, olevat olnud Vitulskise õpetaja õpetaja! Elus on kummalisi kokkusattumusi, kas pole! Roland Liiv samas osas oli teravama tämbriga häälega, ent tabas oma mängus jällegi midagi ehtsalt venepärast, pealegi meenutab ta hämmastavalt legendaarset Lenskit Leonid Vitaljevitš Sobinovi. Teil peaks tema foto kindlasti olema, vaadake, Liiv on temaga äraütlemata sarnane! Vürst Gremin on juba eakam ohvitser, piisavalt elutark, et õrna ja puhast lillekest, nagu Tatjana on, osata märgata ja hinnata. Koit Soasepp oli väliselt üdini autokraatne tüüp, kuid oma aariat lauldes avaldus tema soe loomus, mida Tatjana temas ju hindaski, ning mis ei jätnud ka saalis mitte kedagi külmaks, vastupidi! Samuti tegid mu südame soojaks mõlemad njanjad, nii Merle Silmato kui ka Valentina Kremen, nad olid viimse žestini täiesti ehtsad vene memmekesed.
Peaksin jutustama veel mõnestki väiksema osa täitjast, ent siinne sulg on kuidagi vilets ja ka paber hakkab otsa saama, aga mitu kirja on veel tarvis valmis saada, enne kui homme uut paberit saan nõutada, nii et nendest siis järgmine kord. Ütlen veel niipalju, et kogu Vanemuise muusikatrupp oli tubli ja üldsegi mitte rutiinis kinni, nagu ma meie suurlinnades seda olen pidanud tõdema. Kahju muidugi, et mängijaid orkestriauku nii vähe mahub. Kas Te kujutate ette, kuidas mu muusika kõlab, kui on kõigest kolm pulti esimesi ja kaks pulti teisi viiuleid!!! Pean neile seega au andma, mööndes, et enamasti suudeti kuulaja ära petta ja jätta mulje tunduvalt suuremast koosseisust, kui tegelikult oli. Dirigent Paul Mägi, kellega mul oli au tutvuda, on suurte kogemustega ja juhtis kogu etendust ühtaegu emotsionaalselt ja kindlakäeliselt, kusjuures ta väitis, et polnudki varem seda teost juhatanud – uskumatu lugu, kas pole?!
Aga nüüd pean küll lõpetama. Olen Teie heatahtlikkust ja aega juba kurjasti tarvitanud. Pea valutab jälle hirmsasti suurest pingest, mis tekkis seoses tähelepanuga, mida mulle siin ohtralt osutati ja mida ma nii viletsalt talun. Järgmisel korral kirjutan pikemalt, mida ma üldse sellest väikelinnast ja nende teatrist arvan. Sel hooajal oli neil kokku ainult seitseteist ooperietendust, kas Te kujutate seda endale ette! See-eest on iga teine etendus mingi mõttetu tilulilu, nad nimetavad seda muusikaliks. Aga muidu on siin päris kena ja rahulik. Mõelge hästi järele, äkki tasub oma järgmist Euroopa reisi planeerides püüda sellesse väikelinna põigata. Siia saate kenasti tulla oma isikliku vaguniga, ja armas puitpitsiline vaksalihoone tervitab saabujaid koduselt. Võibolla võtaksime ette isegi lõpuks kohtuda ja koos etendusele minna?

Südamlike tervitustega ja igavesti Teie,
Pjotr Iljitš