Aeg-ajalt on kasulik oma senised harjumuslikud põhimõtted üle vaadata ja mõtetes korrektiive teha. Üksikisikut võib seda ette võtma ajendada isiklik kriis või keskikka jõudmine, terve inimkonna jaoks pöördelisi avastusi teevad üksikud uudishimulikud kõhklejad.

Galileo Galilei oli üks neist, kes asus omal ajal valitsevat aristotellikku maailmapilti ümber lükkama ja seeläbi laskis iganenud mõtteviisid teaduslike argumentidega põhja. Ta tõestas nimelt, et planeedid tiirlevad ümber Päikese, mitte ümber Maa, nagu oli seni arvatud.

See väide andis aga tugeva ja andestamatu löögi kirikule kui institutsioonile. Maailmapiltide vahetumine ei kulgenud teadagi lihtsalt ja loomulikult ning tänapäevakski pole inimkond jõudnud faasi, kus iga uus arusaamine vana iseenesestmõistetavalt ja valutult välja vahetaks.

Aktuaalne teema

Kuigi näidendi autor Bertolt Brecht kirjutas «Galilei elu» teise maailmasõja eel, mis paneb selle hilisrenessansliku avastuse omakorda omamoodi perspektiivi, on teemas praeguselgi ajal aktuaalsust. Sadamateatris esietendunud lavastuses pole vana näidendit küll jõuliselt nüüdisajastatud, kuid mõistuspärasuse ja mütoloogia vastuolud võib üle kanda ka nüüdsesse olukorda.

Tänapäeva on etendusse lõimitud lavakujundusega, see kujutab endast kontorimööblit, mille kohal helendab kuldne, ilmselt päikest tähistav kera. Tegelased kannavad ülikondi ja triiksärke (ühes stseenis koguni pikki sulejopesid) ning läikivalt valge teleskoop ja musta kujundusega gloobus mõjuvad selles kontorilaadses ruumis moodsate disainielementidena.

Kuigi suur osa tekstist on tihe faktidest ja filosoofiast, leevendab kaasamõtlemise pingelisust tegelaste kirglik ja kaasahaarav kõnemaneer koos kehakeelega. Just selline on Hannes Kaljujärve emotsionaalselt laetud Galileo Galilei, kes oskab vastavalt olukorrale olla nii jõuline ja lipitsev kui ka alalhoidlik.

Galilei asub peategelasena sündmustiku epitsentris, mille ümber tiirleb kogu ülejäänud tegelaskond talle vastandudes või teda toetades.

Palju episoodilisi tegelasi

Näidendis on palju episoodilisi tegelasi, nende kehastamine on jaotatud nii, et mitu näitlejat on kuni viies rollis.

Kõrvaltegelastest jätavad mõjusama mulje Jüri Lumiste kardinal-inkvisiitor, kelle kaval kõiketeadjalikkus ja võimutunnetus kiirgub pelgalt ta kõnnakust, vaiksest muigest ja liigutuste kontrollist, ning Aivar Tomminga skeptik. Ta reageerib heliotsentrilise maailmapildi võimalikkusele emotsionaalselt ning võitleb argumenteeritud tõestusele vastu nii, et paisutab oma jäika maailmapilti agressiivse tundelisusega ja saab peaaegu infarkti.

Sisutiheda ja pidevat kaasamõtlemist nõudva lavastusena ei jäta «Galilei elu» publiku intellekti nälga. Igal juhul pole tegu kuiva teadusaruteluga, kuna emotsionaalselt näitlikustatakse, kuidas teaduslike avastuste järelmõju võib muuta arusaamist maailmast nii võimu kui filosoofia tasandil. Karl Laumetsal on lavastajana õnnestunud Vanemuisesse luua midagi tähenduslikku ja värsket.

(Tartu Postimees, 11.11.2021)