Kuuldused psühholoogilise realismi surmast on liialdatud
Vanemuine on lavale toonud Eestis vähe tuntud Briti kirjaniku John B. Priestley näidendi.
Psühholoogilise realismi võtmes lahendatud „Perekond Linden” ammutab ainest tegelaste helesinisest minevikust ja põrgatab neid küünilise reaalsusega.
Lugu hargneb Teise maailmasõja järgse Inglismaa väikelinnas, kus elav ajalooprofessor Linden (Hannes Kaljujärv) satub kahe päeva jooksul elumuutvatesse sündmustesse. Professori abikaasa Isabel Lindeni (Külliki Saldre) mahhinatsioonide tulemusena lendab peategelase sotsiaalne ja perekondlik olmerutiin uperkuuti. Endisest elurõõmsast pensionieelikust saab kasutu ja mahakantud vanamees.
Näitekirjanik John B. Priestley ei lõpeta aga professor Lindeni allakäiku fataalses minooris, vaid lubab peategelase noorimal tütrel Dinah’l (Linda Kolde) ja majapidajannal pr Cottonil (Merle Jääger) teda hooldama jääda. Lõppakordis on lavastaja püüdnud lootustunnet poeetilise lumesajuga võimendada, kuid tulemus mõjub hoopis vastupidi: mineviku tolmukorra all olevaid nähtusi õpilastes taaselustada püüdev ajalooprofessor Linden kattub ise paratamatuse lumelinikuga, muutudes koltunud tolmukorda kandvaks fotomälestuseks. Vaatajat jääb etenduse lõpus kammitsema kurbmagus hääbumistunne, mis kahjuks lõhutakse ebaõnnestunud, lohaka kummardamisega.
Kaootiline muusika
Lavastuse tardunud piltidena esitatud raam on oma tagasihoidlikkuses sümpaatne. Vaatused algavad ja lõpevad staatiliste ülesvõtetena ning see laseb aimata, et näidatakse kellegi ammu unustatud perekonnaalbumit. Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus, mis püüab ilmselt avada loo ajalis-paratamatut mõõdet, on aga kaootiline ja lõpuni viimistlemata. Lavastuse toetamise asemel tekitab see rohket märgilist segadust.
Näitlejatöödest tuleb esile tõsta Hannes Kaljujärve rolli sügavat läbitunnetatust. Professor Lindeni tegelaskuju on õiges suhtes Kaljujärve kui kogenud näitleja ja tema kehastatava osa elukogemusliku nõudlikkusega. Teise vaatuse professor Linden suudab näiteks ainuüksi väsimusest silmalaud kinni pannuna vaatajat empaatilises haardes hoida. Positiivset elamust pakub ka Marika Barabanštšikova mitmeplaaniline ja nauditav osa professor Lindeni vanima tütre Jeanina. Majapidajanna pr Cottoni (Merle Jääger) elavast ja koomilisest mängust hoolimata ei avata tema tegelase psühholoogilisi kihte piisavalt, mistõttu jääb selle rolli funktsioon ja tegevusplaan lavastustervikus põhjendamata.
„Perekond Lindenit” tuleb positiivselt hinnata just psühholoogilist realismi rehabiliteeriva lavastusena. Selle lavastuse näitel saab öelda, et valmisolek Stanislavski pärandi taaselustumiseks on elujõuline.