Kuulsaim armulugu Tšehhi kastmes
Sergei Prokofjevi balleti „Romeo ja Julia“ 80. juubeliaastal jõuab suurteos kokkulangevuste tõttu Vanemuise lavale just algupärast verd koreograafi sulest.
Lavastaja-koreograaf Petr Zuska teadis enda sõnul juba mitu aastat tagasi, kui esimesed mõtted balleti kureerimisest peast läbi käisid, et teeb algust just “Romeo ja Juliaga”. “Loomulikult on William Shakespeare’i lugu imeilus ja ma leian, et Prokofjevi partituur on parim balletimuusika, mis iial on koostatud,” kiitis ta.
Šostakovitš jääb varju
Ürgvanale algtekstile oli tarvis aga originaalselt läheneda ning võtme selleks leidis Zuska vend Lorenzos. “Minu jaoks on ta kõige traagilisem tegelane, sest tema heasoovlikkus ja tegevused viivad mitte päris otse, vaid ringiga lõpuks tragöödiani,” vihjas lavastaja.
Preester Lorenzole tuli välja valida ka vastand ning selleks valis Zuska abstraktse tegelase, keda küll füüsiliselt ei eksisteeri, kuid kellest Mercutio ühes näidendi olulisemas monoloogis põhjapanevalt kõneleb. Selleks on kuninganna Mab – nähtamatu tegelane, kes seisab kõige taga. “Me võime kutsuda seda halvaks õnneks või juhuseks – kuigi midagi ei ole juhuslik – ja minu jaoks esindas ta seda irratsionaalset osa meie elust ja maailmast,” põhjendas Zuska.
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull tõdes, et Prokofjevi muusika on kuidagi rohkem ligipääsetav kui paljude teiste tippheliloojate oma, olgu näiteks kas või kaasmaalase ja -aegse Dmitri Šostakovitši. “Ka Šostakovitšit hinnatakse maailmas väga kõrgelt, aga tema muusikat peetakse ikkagi selliseks tumedamaks,” võrdles Kull.
Näitlemist ei õpetata
“Romeo ja Julia” on Kulli arvates ka balletina ülipopulaarseks muutnud just viis, kuidas Prokofjev teose numbrite kaupa vorminud on, samuti muidugi nutikad karakterid ja lahendused. “Kui ma vaatasin seda tükki paberi peal, siis üritasin leida sealt lugu, kuidas ta muusikasse täpselt on pandud. Aga mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem ma hakkasin tajuma, et selle muusika kõlailu on ilma konkreetse loota,” meenutas dirigent. “Me võime kutsuda seda helilooja käekirja ja muusikakeele kvaliteediks, mis on nii kõrge, et kõnetab heas mõttes lihtsasti“.
Vanemuise balletijuht Mare Tommingas on arhiivist välja kaevanud fakti, et maailma esietendus peeti 1938. aastal Brnos Tšehhoslovakkias ning salapärasel kombel on just Tšehhist pärit ka meie lavastaja. “Tegelikult sellest 1938. aasta lavastusest palju ei teata, aga igatahes on meil juubeliaasta,” rõõmustas ta.
Veel teadis Tommingas rääkida, et 80 aastat tagasi mängis balletis märksa olulisemat rolli pantomiim. “Artistil oli muidugi olemas ka tehnika, aga nii draamas, ooperis kui balletis oli vana kooli ajal näitlejameisterlikkusel väga suur rõhk. Seda õiget teksti, mis peaks näitlejalt vaatajateni jõudma, enam nii hästi ei balleti- ega ooperikoolides ei õpetatagi,” kurtis ta.