Arvustus: Kuus tuhkatriinumängu

Urmas Vadi „Head tüdrukud lähevad taevasse “ on näidend mitte ainult naisõiguslusest, vaid ka naisüksindusest.

Urmas Vadi järjekordne travestia ei ole kuigivõrd lavaline, kuid annab kaaluka panuse meie kirjanduslukku ning asetab jubeda kõverpeegli feministliku diskursuse palge ette.
Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumänguga“ võib „Häid tüdrukuid“ võrrelda mitmes võtmes. Mõlemad kasutavad üldtuntud allikmaterjale, kusjuures mõlemad materjalid on äärmiselt fantaasiarikkalt ümber tehtud. Mõlemad on feministliku rõhuasetusega – Rummo näidend algmaterjaliga võrreldes siiski vähem, Vadi oma tunduvalt rohkem. Vadil on naisõiguslus utreeritud täieliku naeruväärsuseni, juba Polkovniku lese väide „mehed on kas haiged – või arstid, kes ei tea midagi“ ning Lilli Ellerti „kui Jumal mehe lõi, oli ta lihtsalt üle töötanud“, võtavad selle kenasti kokku.
Mõlemad näidendid on teksti-, mitte tegevusekesksed. Mõlemad baseeruvad mängul, ehkki Vadi seda pealkirjas ei nimeta. Mõlema puhul ei tähenda sõna „mäng“ mitte traditsiooniliselt teatrilaval pakutavat mängu ehk näitleja põhitööd, vaid midagi hoopis filosoofilisemat – mõttemängu.

Teatraalses mõttes, st emotsionaalselt, visuaalselt, mänguliselt ja süžee põnevuse poolest ei tõuse „Head tüdrukud …“ kuidagi esile. Kirjandussündmusena ja sotsiaalse eksperimendina on see tunduvalt huvipakkuvam ja kõrgetasemelisem kui teatrielamusena. Kuulamisväärset on algusest lõpuni, vaatamisväärset peaaegu mitte. Vadi on kirjutanud ja lavastanud näidendeid, mida ta ka proosavormis avaldas („Minu isa 20 aastat hiljem“, „Tagasi Eestisse“), aga need sisaldavad ettearvamatut ja salapärast sündmustikku, mis muudab proosa küllalt lavaliseks. „Head tüdrukud …“ on põhimõtteliselt midagi muud: verbaalne travestia eesti kirjanduse tüvitekstidest, kus selle kuus naiskangelast seatakse tänapäeva lääne, eriti põhjamaade karmi ja ülepingutatud feministlikku diskursusesse. Igaüks teab ju meiegi meedia mõttevaba jahumist tõmblukusüsteemidest, palkade võrdsustamisest, ministriportfellide soolisest jagunemisest – üldse kõigest, mis seab mehed ja naised võrdsele tasemele mitte nende isikuomaduste, vaid külma formaalsuse alusel. Näidend naeruvääristab nii seda diskursust kui ka algkujusid. Ainult et esimese puhul mõjub see satiirina, teisel huumorina. Kõik kuus on ikka mitu kraadi kangemad, fantaasiarikkamad ja segasemad tüübid kui mingi soolise võrdsuse volinik.

„Heade tüdrukutega“ ei saa adekvaatselt võrrelda ka Vadi sama žanri seni eredamat teost „Nukitsamees 2“, sest see põhines peamiselt karakteri- ja situatsioonikoomikal ning oli tunduvalt ühiskonnakriitilisem. Ilmses suguluses on „Head tüdrukud …“ hoopis Andrus Kiviräha „Karini ja Pearuga“, samuti tekstikeskse travestiaga (Karin Paas karakterina sobinuks suurepäraselt ka „Headesse tüdrukutesse“). Mõlema puhul on oluline tõmmata range piir selle žanri ja paroodia vahele, sest meie klassikasse on suhtutud sümpaatse pieteeditundega, seda mitte madaldades, vaid ümber kujundades.
„Head tüdrukud …“ on huvitav eksperiment mitte ainult kirjandusloolisest, vaid ka sotsiaalsest aspektist. Soorollide muutumine ajas tuleb reljeefselt esile. Kui A. H. Tammsaare, Luts või Gailit elaksid ja looksid tänapäeval, kujutaksid nad oma keskseid naistegelasi samuti ju hoopis postmodernsemalt, ehkki kindlasti mitte vadilikult. Kõik kuus monoloogi on vaadeldavad ka kirjandusloolis-sotsioloogiliste esseedena.

Pealkiri näidendi sisuga eriti ei haaku, häid tüdrukuid ei näe laval ainsatki. Alapealkirja „… teised vaatavad ise, kuidas saavad“ kohta peab sama ütlema, sest mingeid „teisi“ pole siin olemaski. On halvad ja esimesed. Ent religioosne fassaad lisab kahtlemata tõlgendamisvõimalusi.

Mis puutub karakterite valikusse, siis kuuest viis seda kahtlemata väärivad: Vargamäe Mari „Tõest ja õigusest“ (Kärt Tammjärv), Raja Teele „Kevadest“ (Piret Rauk), Tammaru Tiina „Libahundist“ (Kärt Tammjärv), Smuuli Polkovniku Lesk (Piret Laurimaa) ning Lilli Ellert „Tabamata imest“ (Piret Rauk). Ainult „Ekke Moori“ Pille Riini (Piret Laurimaa) kampa võtmine tundub küsitav. Esiteks võis tänavu suvel näha laval nagunii juba kahte Pille Riini ning nii Kuressaares kui ka Saueaugul tõusid nad fookusse ja jäid mällu. Pealegi oli just tema üks väheseid kujusid, kes Tõnu Õnnepalu ja Aare Toikka versioonides oluliselt ei erinenud. Nendega võrreldes jääb „Heades tüdrukutes“ see kuju kahvatuks. Teiseks pole Pille Riin, erinevalt muudest lavastuse rollidest, algmaterjalis peategelane, Eneken ja isegi Lassi on kaugelt mõjukamad. Kui tingimata Gailiti teostest mingit vägevat ja omapärast naistüüpi travestia võtmes dramatiseerida, siis esimesena meenub hoopis Maret Vaa „Toomas Nipernaadist“. Kolmandaks läheb see monoloog teistega võrreldes juba liiga ulmeliseks ja pidetuks, s.t ebasotsiaalseks.
Lavastaja lahendus anda kuus monoloogi kolmele näitlejannale annab neile teatud ümberkehastumisvõimalused ning muudab lavastuse kompaktsemaks. (Teises vaatuses on monoloogid küll teiste osaliste repliikidega pikitud, osalt hargneb isegi dialoog, tegelaskujude olemuse avab aga ikka ühekõne.) Seejuures on näidend nii staatiline ja literatuurne, et ka topeltarv „häid tüdrukuid“ ei oleks halvemat ega paremat muljet jätnud. Et esimeses vaatuses on kõik kolm omaette, teises aga korraga laval, muidugi kuuldemängus nii hästi mõjule ei pääseks ja vaheldusrikkust lisas see ka tublisti. Nagu seegi, et teise vaatuse tegevus toimub bussiooteputkas. Aga kas või lillepood oleks olnud veel atraktiivsem.

Näitlejate valik on lavastaja Tiit Palul märkimisväärselt õnnestunud. Nii Kärt Tammjärv, Piret Laurimaa kui ka Piret Rauk pole Eesti teatrimaastikul ülemäära keskses ega kinnistunud osas, ühegi puhul stambid ega eelarvamused osa ei sega, mulje jääb puhtalt rollile keskendunud ja terviklik. Ühegi karakteri puhul ei ole osatäitja mäng ega välimus suunatud kuigivõrd algkujuga sarnanemisele. Vastupidi, kõik on rõhutatult steriilsed ja neutraalsed, et idee paremini mõjule pääseks. Täpselt sama põhjendatud on Raivo E. Tamm bussijuhi osas – seda just vastupidisel põhjusel, publiku seas kujunenud imago naeruväärse üleekspluateerijana. Roll on ju nii pisike, ehkki üldse mitte tähtsusetu.

Ometi pole näitlejate valik ega rollilahendused teema, mille juures „Heades tüdrukutes“ pikalt peatuda. Näidendi tuumaks on ikka mehhanism, kuidas autor oma kangelased lahti monteerib ja uuesti täiesti teistsugustena, kuid siiski usutavatena tagasi tervikuks muudab. Teele ülimalt keerulised meessuhted võtab kokku fraas: „Maailmas on nii vähe armastust, et mitte kedagi ei peaks ära põlgama.“ Selle nimel võib isegi saksa poistega parvetamas käia. Lilli Saalepit iseloomustab eelkõige armukadedus Eva Marlandi suhtes („Mõistlik, naeratav, loll ja õel“). Mis ei sega tal ka Leo Saalepit õiglaselt küünlaga võrrelda: „Taht on ära põlenud, aga parafiin käib üksinda linna peal ringi.“ „Libahundi“ Tiina omandab uue dimensiooni juba seeläbi, et osutub taimetoitlaseks, mis välistab igasugused võikad kahtlused. Vargamäe Mari oli töönarkomaan juba algversioonis, „Heades tüdrukutes“ samuti („Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka surm“), lisandub teisenenud suhtumine meessoose, näiteks Jussi enesetappu: „Ju tal ikka olidki sellised kalduvused olemas: enesehaletsus, laiskus, palju vaba aega.“ Polkovniku lesk, niigi täielik psühhopaat, on kõige vähem muutunud. Definitsioonid „mehed on üldse suured solvujad“ ja „neil on kogu eluaeg patarei pooltühi“ sobiksid ka Smuuli teosesse.

Kujude erinevusest hoolimata läbib „Häid tüdrukuid“ kindel autoripositsioon – iga kirjanduslik müüt inimlikustada, asetada selle kangelannad külmast puisusest harilikku argimõtlemisse, mis muutub kohati labasekski. Lilli: „Aga see Eeva ajas kohe näpud taha!“ Tiina: „See oli vana Audi 100, aga jooksis nagu loom. Ja Maril polnud mitte mingisugust lootust, teda ei sõidutanud Margus kunagi.“ Lesk: „Sina sõidad ja ei mölise, mees!“ Inimlikustatakse ka metafüüsilisemaid tasandeid – näiteks Jumala süüdistamine selles, et kui ta taeva ja maa nii korralikult valmis tegi, miks ta siis mehega sama ei suutnud.
Hoopis teisiti ja traagiliselt mõjub asjaolu, et kõik naised on sisuliselt ju väga üksikud ja kibestunud – tuhkatriinud, kes kaua ja lootusetult oma printsi oodanud. Teele: „… jube raske on inimesi arvutite tagant ära saada, et nad tuleksid kabeliaeda jalutama.“ Lilli: „Minu mees jooksis kah minema.“ Lesk: „Surevad kätte ära, see kipub nende häda olema.“ Tiina: „Oli selge, et ta ei tule minuga metsa. Ja ma läksin, tagasi vaatamata läksin.“ „Head tüdrukud …“ on näidend mitte ainult naisõiguslusest, vaid ka naisüksindusest – mis on palju hirmsam kui meesüksindus, sest viimase kandjatel on tavaks seda purjuspäi mahendada. Joobnuna seltsi otsiv naine – eriti kui see muutub talle harjumuseks – on üldsuse silmis eelkõige aga mitte üksik, vaid kole.
Kogu staatilisuse juures on näidendil siiski mõjuv ja ammendav puänt, mis pöörab senise diskursuse täielikult pea peale ning õigustab ka bussiootepaviljoni olemasolu. Selle sisu jäägu muidugi saladuseks.