Lageda lauludest, mitte ainult ilust ja nukrusest
Otsus kirjutada artikkel Tõnu Kõrvitsa muusikale loodud balletist “Lageda laulud” Vanemuises tuli alles pärast lavastuse teistkordset vaatamist. Põhjuseks see, et tegemist on ebatavalise etendusega, kus mitmed asjad on seninähtust-kuuldust hoopis erinevad ja harjumatud. Ainuüksi igavikulisusest läbiimbunud tempode staatilisus ja märgatavate kontrastide puudumine on mõnelegi vaatajale proovikivi.
Ja esile kerkib veel erilisi mõttekäike ja ootamatuid seoseid: etenduses puudub aeg; tavapärasest instrumentaalsest muusikast ettepoole on asetunud sõnast lähtuv koorimuusika, mis serveerub balleti loomuliku osana; inimese ja looduse sümbioosi rõhutamine üksindustunde ja minimalistlikkuse kaudu; staatilisus laieneb muusikale ja koreograafiale loomulikul teel, sest on Emily Brontё’i luuletustesse sisse programmeeritud; peategelaseks on rabanõmm; kajastused inimhinge sisehoovustest on vaataja ees eesti-inglise-hiina kultuurilise sümbioosina.
Tõnu Kõrvitsat võis üllatuda, et Hiina päritolu lavastaja-koreograaf Wang Yuanyuan kavatseb tema varem loodud ja mitmel pool maailmas edu saavutanud 9-osalise suurteose “Lageda laulud” vormida balletiks! Kindlasti mängis rolli see, et Kõrvits on tabanud lühikese elu elanud inglise luuletaja Emily Brontё’i lüürilise luule hingelisi süvahoovusi, mis seostub rabanõmmede lummavate maastikega, kus luuletaja elas isoleerituna ja äärmuslikes oludes. Kõik see inspireeris omakorda hiina lavastajat.
Wang Yuanyuan: “Kui kuulsin Tõnu loomingut esmakordselt, tundus see nagu kaugete silmapiiride poeesia. See ühtaegu ettevaatlik ja külluslik muusika peidab endas nii rõõmu kui kurbust, nii teatraalsust kui pühadust – kõike, mis puudutab inimeste südameid.”
Balletimaailmas tugeva positsiooniga Wang Yuanyuan on asutanud Pekingi tantsuteatri, teinud seal kümneid menukaid lavastusi. Tema tantsuteoseid on esitatud üle maailma. Ta on olnud külaliskoreograaf New Yorgis, Taanis, Hongkongis, Shanghais … Paljud meist on tegelikult (teadmatult) näinud tema loomingut, sest just tema oli Pekingi 2008. aasta olümpiamängude avatseremoonia koreograafia põhiautor.
Žanrimääratlusest, kooritekstist ja (olematutest) subtiitritest
Vaidlustan “Lageda laulude” žanrimääratluse “ballett”, sest balleti vundamendiks on tavaliselt süžeeline tegevustik ja helilooja loob muusika etteantud libretole. Siin on olukord teine, süžeed ei ole, koreograafiline libreto lähtub Brontё’i luule ja Kõrvitsa muusika meeleoludest. Pakun määratluseks näiteks “vokaal-koreograafilised stseenid” või “vokaalne tantsuetendus”. (Kõrvalpõige: olemasoleva muusika kasutamine ballettides on järjest levinum suundumus. Enamasti kasutatakse ühe autori erinevaid teoseid, näiteks hiljutine “Don Juan” Vanemuises Glucki muusikale.) See vähendab algupärase muusikaga ballettide sündi, kus helilooja süüvib süžeesse koostöös libretisti ja lavastajaga.
“Lageda laulude” puhul on eriline roll kooril, nii tekstiliselt kui lavalise liikumise seisukohalt. Koor on aktiivne osaline ja võtab igas numbris sisse erinevaid positsioone. Ta on enamuse ajast laval. On osi, kus tantsijate ja kooriliikmete liikumised põimuvad ja tekitavad mitmekihilisi lainetusi. Sellistel puhkudel puudutati emotsiooninärve ja need hetked olid eriti nauditavad.
Koori tekst kannab etenduse põhisõnumeid ja -kujundeid nõmmede kaudu väljenduvast üksindusest. Emily Brontё’i teksti esitab koor … inglise keeles. Originaalilähedus on muidugi alati hea, kuid lausa tungiv vajadus oli ühtaegu kuulmisega ka n ä h a teksti eesti ja (ingliskeelsete) subtiitritena. On ju muusikateatris hallidest aegadest probleemiks vokaali tekstist arusaamine. Mingi lahendus on leitud subtiitrite näol. Ikka selle huvides, et toimuvast paremini aru saada. Kuid “Lageda laulude” etendus peaaegu üleni vokaalmuusikast koosnebki ja vaid osa vaatajaid valdab inglise keelt sel määral, et kooritekstis sisalduvat mõtet kinni püüda. Näiteks: kui ühes osas läks muusika dramaatiliseks ja tantsijad vedasid üle lava punaseid niite, siis põhjuse sai teada hiljem kavalehelt – juttu oli mõõktiibsest linnust, kellel “nokk ja küünis verel” ja keda oodates palves põlvitama peab.
Puudutasin subtiitrite teemat mitmes vestluses tuttavatega. Üks väitis, et need häiriksid sujuvalt voolava etenduse jälgimist, sest muusika räägib enda eest. Ja kellel sügavam huvi, see teeb tekstid endale kavalehelt selgeks enne etendust. Jah, Kõrvitsa muusika puudutas mindki ilma tekstist arusaamiseta. Siiski, antud juhul puudub balletil süžeeline tegevustik ja just siis, etenduse ajal on vaja, et teksti nüansid “pärale jõuaksid”, see aitaks avada ka kehakeele mõttelisi tagamaid. Pole juhus, et näiteks klassikalised ooperid, millede muusika on läbinud ajaproovi ja “räägib enda eest”, varustatakse ikkagi subtiitritega. Miks siis pole subtiitreid selle etenduse juures?
Positiivsest kiirgusest
Kummaline, kuid üksilduse nukruselainetest kiirgab saali positiivsust. Koreograafia justkui võimendab seda. Tantsul on rahustav, meditatiivne toime. Ei oska koreograafiat täpsemalt analüüsida, kuid kohati tundub hommikumaine tansulaad isegi kodusena, mis näitab, kui palju on maailma erinevatel tunnetustel ühist. Positiivsus on selleski, et järjest kiirustavamas maailmas elav inimene satub etendusel äkki maailma, mis on täis rahu, kus mõte võib seista paigal või areneda temale sobilikus tempos ja suunas. Vaataja võib isegi uskuda, et rahulikult toimiv maailm, mille märksõnaks on “kulgemine”, võib kusagil olemas olla. Rahustavalt mõjub ka kunstnike töö – loodusmotiividest lähtuvad kostüümid ja eriti koori tumesinine, erakordselt mõjus riietus (kunstnik Wu Lei), samuti valgusrežii ja loodusmotiiviga seinapannoo (kunstnik Han Jiang). Võluvad on stseenid, kus koori taustal soleerib Karmen Puis – veenev, puhta iluga vokaal! Tabasin end mõttelt: seisund on nüüd käes, oleks seda aga pikemalt!
Vanemuise ooperikoor on teinud head tööd (koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Piia Paemurru ja Katrin Nuume). Ta täidab erilist rolli – peab kogu aeg sobituma tantsijatega, olles kammerkoori funktsioonis. Mitmes stseenis on fookuses inimese üksinduse salajasemad sopid, seal saaks intiimsust veelgi vahetumaks ja liikumisi sujuvamaks, kui piirdutaks koori väiksema koosseisuga.
“Lageda laulude” erilisus on selleski, et eesti publik saab just omamaise helilooja muusika kaudu tutvuda meile kauge kultuuritraditsiooniga, hiina koreograafiaga.
Etendus on väga paraja pikkusega, ca 70 minutit ja üks vaatus. Valdavalt staatilisusele ja minimalistlikele kujunditele baseeruva balleti jaoks on see optimaalne pikkus. Paarilt tuttavalt kuulsin etenduse lühihinnangut: “ilus”. Mina sain pärast esimest vaatamist sama mulje, et etendus on ilus, kuid kohati igav. Pärast teist vaatamist lisandusid paar epiteeti, kokku sai: ilus, rahustav, tagamaade ja allhoovustega etendus.