Lavale tuleb armastuse ja kirega tehtud teatri lugu
praegune hooaeg on juubelihõnguline. Suvel 1870 sai see teater ju alguse. 150 aastast omamoodi, fantaasiaseguse ülevaate andmiseks on Ain Mäeots võtnud lavastada mitme kirjutaja koostöös valminud näidendi «W», mis tuleb vaatajate ette laupäeval sõna, muusika ja tantsu ühenduses, kunstilisest kujundusest rääkimata.
Lavastaja toonitas, et «W» ei räägi ajaloost, vaid on sellest otseselt inspireeritud, ja seepärast on vaatajate ees hoopiski lood teatrist W.
«Nõnda jäävad ära süüdistused, et niimoodi see ju päriselt ei olnud,» ütles Mäeots. «Me ei ole takerdunud ajaloolistesse pisiasjadesse, nimedesse ja kuupäevadesse. Paljud sündmused, inimesed ja asjad on ajas nihutatud ning mõnda asja muudetud, et tuua välja ajastute olemus ja teatri tähendus nii tegijatele kui ka publikule.»
Ajalooliselt täpse tõe lavastamise asemel on soov asjale olemuslikult ja enamasti huumoriga pihta saada. Lavastaja on arvamusel, et naermise kõrval saab saalis veidike ka nutta.
Näidendi «W» on kirjutanud mitu autorit. Idee on Ain Mäeotsalt. Esimese vaatuse on kirjutanud Loone Ots ning teise vaatuse Anu Tonts (otsis välja väärtuslikke materjale, sh kunstinõukogu protokollid), Ain Mäeots ja Rein Pakk. Lavastuse alapealkiri on «Teatrisaaga. 150 aastat kirge ja armastust».
Näidendis on kasutatud Gustav Suitsu luulet, katkendeid Lydia Koidula näidendist «Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola», Johann Kants- wey näidendist «Mihkel ja Liisa», August Kitzbergi näidendist «Tuulte pöörises» ning A. H. Tammsaare romaanist «Põrgupõhja uus Vanapagan».
Inspiratsiooni on andnud paljud eesti keeles ilmunud teatriraamatud, lavastajate ja näitlejate intervjuud.
Kolm heliloojat
Väga suur osa on muusikal. Osalevad ooperikoor, sümfooniaorkester ja bänd Taavi Kulli dirigeerimisel.
Muusika on loonud heliloojad Tauno Aints, Ardo Ran Varres ja Leslie Da Bass.
Eile esimese vaatuse proovi jälginud Tauno Aints ütles, et selle vaatuse helitööd on tema tehtud.
«Minu töö oli kirjutada kõige vanemat muusikat,» ütles Aints. «Muusikas on selged vihjed erinevatesse ajastutesse ja nende arenemisse. Päris alguses on karl-august-hermannlik, vaatuse lõpus aga operetlik ja kabareelik kõlapilt.»
Paljud sündmused, inimesed ja asjad on ajas nihutatud ning mõnda asja muudetud, et tuua välja ajastute olemus ja teatri tähendus nii tegijatele kui ka publikule, ütles lavastaja Ain Mäeots.
Muusikanumbreid on esimeses vaatuses üle kümne. Nende hulgas on neli põhilist laulu. Neile lisaks on väiksemad lõigukesed, mis tulevad ettekandele lavastuses etendatavates stseenides. Tauno Aints tõi näiteks stseeni möödunud sajandi alguse teatrist, kus Mihklil ja Liisal on omavahel armuasja ajada. Sellega seoses kõlab tollase aja laadis loodud muusika.
Teise vaatuse muusika autor on Ardo Ran Varres. Lavastuse epiloogis ja proloogis kõlavad Leslie Da Bassi tehtud töötlused mõlema vaatuse muusikast.
Paar rolli korraga
Trupis on paarkümmend näitlejat, kellel tuleb pea kõigil kehastada paari rolli. Näiteks Jüri Lumiste rääkis, et ta on esimeses vaatuses möödunud sajandi alguse teatri juhatuse liige ja teeb sellena ka operetis kaasa. Teises vaatuses mängib ta nõukogudeaegse teatri kompartei rakukese esimeest, kes on peale selle ka näitleja ja laulja ning astub sellisena lavale ooperirollis.
Lavastaja Ain Mäeotsa sõnul ei alga «W» aastast 1870, vaid varem, ega ka lõpe 150. aastapäeval, vaid vaatab lõpuks 150 aasta kaugusele tulevikku.