Lavastuse põhisõnum jääb kulisside vahele rippuma
Briti kirjandusklassiku John Boynton Priestley teoseid on Eesti teatrites lavastatud üsna mitmel korral, kuid 1947. aastal kirjutatud peredraama «Perekond Linden» jõuab Eesti publikuni esimest korda. Ühelt poolt väärib küll tänu tutvustada selle autori loomingut, teisalt jääb veidi küsitavaks, miks just see näidend siin ja praegu.
Vaataja ees rullub lahti Teise maailmasõja järgne Inglismaa keskklassi perekonna eluolu, mida on püütud kujutada äärmiselt autentselt. Peeter Raudsepa lavastuses domineerib ajastutruu õhkkond, lavalt hoovab tugevat realismihõngu. Ehtsast realismist on kantud nii näitlejate mängulaad kui ka Lilja Blumenfeldi lavakujundus, mille markantseim osa on räämas seinad.
Lugu kujutab endast Lindenite pere üle hulga aja kokkusaamist, et tähistada pereisa 65. sünnipäeva. Ometi ei kujune sellest koosviibimisest ajalooprofessorist isale (Hannes Kaljujärv) rõõmupidu.
Peamine konflikt
Nii professori perekond kui ka kolleegid soovivad, et ta paneks ameti maha ja jääks pensionile, sest see võimaldaks tal ühtlasi koos perega lahkuda väikesest närusest linnakesest ja vaadata vastu helgemale tulevikule. Sellest käivitubki peamine konflikt, kuna professor ise leiab, et ta on täis elujõudu ja energiat ning võiks olla vabalt ametis veel aastaid.
Kuigi laval on pealtnäha lihtne looke, kujuneb teatriõhtu kolme tunni pikkuseks. Sellel ajal saab vaataja osa teistegi perekonnaliikmete kõikvõimalikest probleemidest ning on nende kohati ägedate omavaheliste suhete ja kirglike vaidluste tunnistaja. Üks vaevleb armuprobleemide küüsis, teine ajab mingit salapärast äri, kolmas on välismaal abiellunud ja vahetanud seetõttu usku.
Professori liiniga seondub kõige otsesemalt tema abikaasa ja laste ema (Külliki Saldre), kes näeb oma mehe pensionilejäämises võimalust lahkuda vihatud väikelinnast.
Murede vahel leitakse aega filosofeerida teaduse ja religiooni teemadel ning kuigi seda tehakse lausa tülitsemiseni välja, jääb see vaatajale üsna kaugeks ja tabamatuks keskusteluks. Kõik see kokku loob lavastuses temaatiliselt üsna laialivalguva koestiku, mille põhisõnum jääbki kuhugi kulisside vahele õhku rippuma. Tekib küsimus: mida ikkagi vaatajale lõpuks öelda tahetakse?
Võib ju otsida üldinimlikke paralleele ja küsida, kas inimest saab pidada vanaks, kui ta ise seda ei tunne, või kas oleks üleüldse õige otsustada kellegi pensionilesaatmise üle, kehtestada töötava inimese ülemine vanusepiir? Samas puudub lavastuses ühiskondlikus mõttes otsene seos tänapäeva Eestiga, kui just välja arvata sagedased koondamised.
Samuti ei selgu lähemalt, kas professor on omal alal tõeliselt vajalik või mitte, ja kuigi üliõpilastel on selle kohta oma isiklik arvamus, ei anna see objektiivset vastust. Ometi aidanuks selle teadmine ehk mingil määral kaasa nii professori tegelaskuju kui terve loo mõistmisele.
Näitlejate mäng ei üllata
Näitlejate mängus eriti miski ei üllata. Jätkatakse mängimist oma juba tuntud ampluaades. Suurima muudatuse on teinud läbi Hannes Kaljujärv veidi hullu või n-ö omas mullis professorina, kelle kehakeeles avalduvad mitmed teistsugused toonid kui tema varasemates rollides.
Vanemuise «Perekond Linden» on korralik keskpärane lavastus, mis aga midagi üllatavat või värsket ei paku. Ja kuigi tehniliselt näib kõik olevat korrektne, nii et otseselt ei olekski justkui midagi ette heita, jääb ometi puudu sellest miskist, mis ühe etenduse elama paneb.