Lavastusgrupp on tulvil tahtmist ja uuele avatud

Sirp, Virge Joamets

 

Roman Hovenbitzer tõi eile Vanemuises välja Donizetti ooperi „Maria Stuarda”.

5. mail esietendus Vanemuises Gaetano Donizetti ooper „Maria Stuarda”, muusikajuht ja dirigent Mihkel Kütson ning lavastaja Roman Hovenbitzer Saksamaalt. Hovenbitzeri käe all on Vanemuises etendunud ka muusikal „Ämbliknaise suudlus” (2009). Positiivne kogemus ja head mälestused tehtust tõid koostööle järje. Tulvil positiivseid emotsioone oli lavastaja nüüdki, esietenduse eel.

Roman Hovenbitzer: On tore, et Paavo Nõgene pakkus mulle siin ooperi lavastada. Mulle meeldis siin, muidu poleks olnud mõtet ju tagasi tullagi. On tõeliselt tore, et kogu lavastusgrupp on tulvil tahtmist ja kõigele uuele väga avatud, see annab ka mulle endale tõeliselt hea tunde. Töö klapib ka Mihkel Kütsoniga. Teame teineteist juba peaaegu 20 aastat – õppisime koos Hamburgi muusika- ja teatrikõrgkoolis.

Millist haridust eeldab ooperilavastaja töö?

Ma usun, et lavastaja ja dirigendiga on samuti: sinu sees peab juba olema miski, mille ümber õpingud (muusikalugu, filosoofia jne) moodustavad teatud süsteemi. Kindlasti ei pea olema lavastaja üksnes seetõttu, et oled seda ala õppinud. Hamburgis oli meil õnn, et õpingud olid jagatud kahte ossa: teoreetiline pool tuli ülikoolist ja muusikaline muusikakõrgkoolist. Saime kasutada Hamburgi teatrit, kus lavastasime oma esimesed stseenid, aariad, duetid. Ning oli suur õnn õppida Götz Friedrichi juues, kes oli ühtaegu suurepärane lavastaja ja samavõrd võrratu pedagoog. Seda on raske seletada. Igas tunnis võis ta rääkida nagu raamat. Istusime seal kõik, kõrvad kikkis, ja püüdsime haarata seda, mida ta jagas oma suurest kogemuste pagasist – kuidas ta oli püüdnud ühena esimestest taasehitada ooperilavastamist Stanislavski ja Felsensteini meetodist lähtuvalt.

„Maria Stuarda” on ajalooline ooper. Kuidas seda lavastada?

Donizetti ooper tugineb Inglismaa kuninganna Elizabeth I ja Šoti kuninganna Mary Stuarti kohtumisele, mida pole tegelikult olnud. Seega pole ajalooline korrektsus siin tähtis. Laval on muidugi ajaloolised kostüümid, kuid asi on muus. Ooperi aluseks on Schilleri näidend. Schilleril oli idee näidata ajastu poliitikat, Donizettit jällegi poliitika absoluutselt ei huvitanud. Ma arvan, et kogu selle loo saab taandada kolmele isikule: kaks mitte enam noort daami ja mees nende vahel. Me püüdsime teha seda lugu vaatenurgast, et justkui kaks õde võitleksid teineteise vastu. Katoliiklike maade ajalooraamatutes, sealhulgas Stephan Zweigi teoses, on Mary Stuart tehtud märtriks, Elizabethi on kujutatud halvas valguses. See vaatenurk muutus Inglismaal XX sajandi algul. On huvitav, et minevikust leiame hulganisti lugusid, kus teineteise vastu võitlevad kaks meest: Kain ja Aabel, Zeus ja Dionysos, Romulus ja Remulus jne. Ja on ainult üks lugu, kus sarnases igavikulises võitluses on vastamisi naised. Kumbki neist kahest pole hea kuninganna. Elizabeth oli neitsi, kes püüdis poliitikas käituda mehena ja pidas end abielus olevaks Inglismaaga. Maryl oli elus palju armastust, kuid polnud õnne riigivalitsemises. Liites need kaks, saame ideaalse kuninganna. Usun, et Elizabeth nägi Marys kõike seda, mis talle endale oli keelatud – armastust, erootikat –, ning vastupidi, Mary nägi Elizabethis inimest, kes suudab valitseda riiki, olla oma mõtetes vali, ratsionaalne. Üks inimene peegeldub teises, näeb peeglist seda, milline tahaks ise olla.

Ja just sellest tekib erakordselt hea vastasseis. Niisuguste suurte vastasseisude puhul peab üks pool lõpuks surema, ei ole võimalik sellise teise poolega koos elada. Seega on idee jutustada lugu isikutest, karakteritest. Vaataja võib nendes kujudes näha omaenda tundeid ja mõtteid.

Kas Donizetti muusika jutustab meile sama lugu isikute vastasseisust?

On huvitav, et kui võrrelda selle teose muusikat mõne teise pateetilise bel canto ooperiga, näiteks Bellini „Normaga”, siis Bellinil on paljugi öeldud muusikalisel tasandil. Donizetti on lähemal Rossini traditsioonile: kui kõrvutada Elisabetta ja Maria muusikat, siis vahet pole ja ühe muusika võib tõesti anda laulda teisele – neil on samad tunded, samad lõpus „plahvatavad” cabaletta’d, mõlema puhul näeb kõiki tundevarjundeid. Tundub, nagu oleks helilooja näinud neid terviku kahe eri küljena, nagu yin ja yang – ka muusikaliselt moodustub neist kahest üks tervik. Seda muusikat ei ole lihtne laulda, kolmel peaosalisel on äärmiselt keerulised partiid. Ent on suur rõõm näha osatäitjaid iga päev tulemas, tulvil huvi ja energiat, püüdmas saada tehnikat oma kehasse. See on nagu spordis: sa pead ühte asja aina kordama ja kordama, kuni see on sul lihastes. Mulle tundub, et meil on koosseis, kes on lisaks nootidele tõesti võimeline pakkuma nootide taha peidetud tundeid. Seda on väga tore kuulda.

Miks te üldse lavastate? See on keeruline töö, kas pole?

Mõnikord on, mõnikord mitte. Parimal juhul on see nagu hobi: kui läheb kenasti, on tunne, et mul on maailma ilusaim töö. Sa pead inimestega rääkima, oma mõtted nendeni tooma, ja selge, et alati ei kattu sinu ja selle seltskonna mõtted, kellega töötad. Seega tuleb ka võidelda. Aga kui positiivset on rohkem kui negatiivset, siis, arvan, on mõtet jätkata. Ma armastan muusikat ja see on peamine põhjus. Vahel on mulle pakutud ka sõnalavastusi, kuid olen ära öelnud – tänan, selles pole muusikat, see pole minu stiil. Ooperis on helilooja olnud teksti interpreteerija, seda on huvitav omakorda interpreteerida.

Kelle ooperilooming on teile lähedasim?

Jumaldatuim ooperihelilooja on muidugi Mozart. Ta tajub niivõrd hästi inimtundeid! Olen teinud kahel korral „Così fan tutte’t”. See teos on mulle nagu teemant, mis särab tuhandes eri värvis, kui seda päikese käes hoida – täiuslik kunstiteos! Dramaatilisest seisukohast aga kindlasti Verdi, Richard Strauss ja Wagner. Slaavi muusikast on minu unistuseks „Boriss Godunov”. Seda võib võrrelda meie praeguse tööga: mõlema on armastuslugu, poliitilised mängud, poliitika ja religiooni teemade põimumine, vaimulike püüd mõjutada valitsejaid. Samalaadne on ka Verdi „Don Carlo”. Kunagi ei või teada, kelle käes on tegelik võim, kas vaimulikul või kuninga käes – vahel vaimulik tugevamgi. Ehk ka meie tükis.

Kas olete lavastanud ka nüüdisoopereid?

Kahjuks mitte nii palju, kuid soov neid teha on mul olemas. See on igal juhul eksperiment, kuna ei ole kindel, kas teos jääb repertuaarikaanonisse. XX sajandi ooperitest kuulub sinna ju üksnes paarkümmend teost. Loodan, et heliloojad leiavad võimaluse luua muusikat, millest ka publik aru saab. Palju huvitavam ja olulisem maailmaesiettekandest, kus on kohal press ja tehakse palju kära, on anda uuele tükile teine võimalus. Usun, et heliloojad nagu Aribert Reimann, Wolfgang Rihm, Einojuhani Rautavaara, Philip Glass on tänapäeva publikule lähedased.

Olete lavastanud ka Händeli „Messia”. Miks või kuidas seda teha?

Lavastasin selle koos koreograafiga, mina töötasin lauljate ja orkestriga. Miks seda lavastada? See teos väljendab väga sügavaid inimtundeid, eriti kolmanda osas, mis jutustab ülestõusmisest. Me ei tahtnud seda lavastada religioosses võtmes, vaid näidata religioossust avaldumas täiesti tavalistes olukordades. Ka armumine võib olla omamoodi ülestõusmine. Kogemus kooriga oli muidugi üsnagi karm. Seal on ju topeltfuugad ja panna koor samal ajal liikuma – tulemus ületas mu ootused. Kui barokkooperis on tavaliselt koor alguses ja lõpus, siis umbes 60 protsenti „Messiast” ongi ju koorid. Ja koorilauljatel oli uskumatult keeruline need partiid pähe saada! Usun, et Händeli oratooriumidest mõned, näiteks „Juudas Makabeus” ja „Belsatsar”, on ehk teatraalsemad ja lavastatavamad.

Milline on teie järgmine töö?

Suvel Savonlinna ooperifestivalil „Lohengrin”, minu teine Wagner. Kontseptsioon peab olema palju varem valmis. Siin pärast proovegi mõtlen ja tegelen sellega. Ka see saab olema keeruline, sest jällegi on koor väga pikalt laval, umbes kaks ja pool tundi. Kooriproove on aga vaid kümme ja seal ei ole aega midagi leiutama hakata, kõik peab olema valmis mõeldud.

Küsinud Virge Joamets