Arvustus. „Linda di Chamounix” mõjub värskendavalt, muusika ei ole pähe kulunud ega süžeekäigud ette teada
„Linda di Chamounix” ja „Türklane Itaalias” mõjuvad värskendavalt, nende muusika ei ole pähe kulunud ega süžeekäigud ette teada.
Pikale pausile järgnenud teatri tegemise ja vaatamise buum ei ole ka ooperit puudutamata jätnud. Sügisel on jõudnud esimest korda publiku ette koguni kolm uut ooperilavastust. Peale Neeme Kuninga lavastatud „Boheemi” Narva ooperipäevadel sai uusi ooperilavastusi näha nii Tartu Vanemuise teatris kui ka Pärnus PromFestil. Kahel järjestikusel päeval jõudsid publiku ette kaks maailmas küllalt vähemängitavat ooperit. Pärast pikka edasilükkamist jõudis Vanemuise teatris lõpuks esietenduseni Gaetano Donizetti „Linda di Chamounix”, mida senini pole Eestis mängitudx, ja PromFestil Gioacchino Rossini „Türklane Itaalias”, mida on lavastatud ainult korra Estonias 1971. aastal. Et paljuski teenitult unustuse hõlma vajunud taiesel on oma voorused, tõestab see, et toonastest Mati Palmi, Teo Maiste ja Margarita Voitese osatäitmistest räägitakse tänini.
Mõlema ooperi lavastasid eesti tuntud teatriinimesed Robert Annus ja Andrus Vaarik, mõlema jaoks oli tegu teise ooperilavastusega. Sellega suurelt osalt kahe töö ühised jooned ka lõppevad.
Usutav peaosa
Ooperi „Linda di Chamounix” dirigent on Vanemuise uus muusikajuht Risto Joost, aga otsuse teos teatri repertuaari võtta tegi juba eelmine peadirigent Paul Mägi. Küllap on üks põhjus, miks Linda lugu Vanemuise mängukavva jõudis, just nimiosatäitja Pirjo Jonas. Kui ideaalses teatrimaailmas on uute teoste valiku kriteerium valida artiste arendav repertuaar, siis seekord sattusidki kõik tähed soodsasse seisu.
Linda roll on Pirjo Jonase jaoks õige asi õigel ajal. See sobib vokaalselt ja sisuliselt, arendab kindlasti ja pakub talle võimalusi. Tulemus on väga hea. Mitte ainult vokaalselt, vaid tegu on ka liikuva, sarmika ja elava näitlejaga, kes suudab selle mitte ülemäära keerulise lavakuju usutavaks mängida.
„Linda di Chamounix” on üks Donizetti viimaseid töid ja kuulub žanrilt pooltõsiste ooperite hulka. Oma aja väga edukal lavalool on küll ilus muusika, aga ootamatute pööretega veider süžee, mis ei tee selle lavastamist kuidagi lihtsamaks, seda enam, et tuleb laveerida kahe vastandliku žanri vahel.
Muusikaharidusega näitleja ja lavastaja Robert Annus on valinud väljapeetult traditsioonilise loo jutustamise viisi. Lavastus on musikaalne ja detailirohke. Lavastuse koomiline osa on õnnestunud. Kui asi kipub muutuma traagiliseks ja Linda kaotab mõistuse, siis tabab kogu truppi letaalne tardumus ja elu laval seiskub.
Robert Annuse tehtud lavakujunduse 1. ja 2. vaatuse alguse esimesed pildid mõjuvad imeliselt. Edasi kipub pilt muutuma segaseks ja igavaks. Suurepärane mõte kasutada lavastuses katalaani kunstniku Joan Miró töid ei hakanud päriselt tööle. Küllap oleks üldisele tulemusele kasuks tulnud, kui oleks kaasatud stsenografist.
Trupp ühtlaselt tugev
Esietenduse trupp oli meeldivalt ja ühtlaselt tugev. Väga hea laulja on läti tenor Raimonds Bramanis, tema Carlo rolli vokaalne sooritus oli särav. Selles ühtlaselt kandvas esituses jäi nüanssidest veidi puudu. Tähelepanuväärne on, et kummalised parukad suutsid meeldiva välimusega laulja muuta kohati naeruväärseks. Lavaline sarm on Bramanisel kahtlemata olemas, aga kui see mattub veidrasse kostüümi, siis kaob sellega ka suur osa loo niigi napist usutavusest. Küll aga toetasid kostüümid suurepäraselt Linda talutüdrukust suurilmadaamiks muutumist.
Simo Breede markii de Boisfleury rollis oli liikuv ja temperamentne ning samal ajal kindlates raamides. Silmapaistvalt head olid ka Taavi Tampuu Linda isa ja Dara Savinova Pierotto rollis, eelkõige vokaalse soorituse poolest.
Orkester oli Risto Joosti juhatusel oma ülesannete kõrgusel. Lavastaja tahtel oli avamängu ajal eesriie kinni, see andis meeldiva võimaluse süveneda muusikasse ja saada osa Vanemuise orkestri aina kasvavast tasemest.