Loobumiskunstnik
solisti Pirjo Jonase (40) elu dikteerib kapriisne instrument tema kurgus. Ta on harjunud otsima tasakaalu loobumiste ja elunautimise vahel.
„Minu ema on meenutanud, et kui ma sündisin, tundis ta kohe ära, et olen tema lastest kõige rohkem tema moodi. Nagu oleks iseennast kätel hoidnud. Ja ehk just seetõttu oli ta minu vastu eriti nõudlik,” räägib Pirjo. Kui põhikooli tunnistusel oli viite seas üks neli, küsis ema – aga miks see pole viis?
Nõudlikuks on kasvanud ka Pirjo. Teiste, aga eeskätt iseenda vastu. „Ma sundisin end juba lapsena ise. Harjutasin klaverit, hambad ristis, ja ükskord lõhkusin isegi kraadiklaasi ära – kui valenoodi pärast metsikus vihas vastu klahve virutasin, kukkus see maha ja elavhõbe lendas üle terve põranda laiali!”
Pirjo oli juba lapsena keskmisest andekam, intelligentsem, ilusam ja töökam. Aga isegi praegu on ta endaga rahul üliharva.
„Ma kadestan muusikuid, kelle pill pole nende keha sees,” tunnistab Pirjo. Kord esines ta vanamuusikaansambliga Corelli Consort. Keset kontserti rebenes viiuldaja Meelis Orgse pillil üks lambasoolest keel. „Ma jõudsin vaid ühe aaria laulda, ja juba oligi viiuldaja tagasi, keel vahetatud. Näidake mulle üht lauljat, kes nii suudab!” naerab Pirjo.
Pirjo ei saa käia õhtul enne esietendust baaris, lobiseda etenduse päeval sõbrannaga pikalt kohvikus ega teha enne proovi intensiivset trenni. Lisaks varitsevad lauljaid mitmed muud ohud. „Kuidas säilitada rõõmu laulmisest, kui peab muudkui muretsema, et mitte haigeks jääda?” Kord käis Pirjo Itaalias esinemas nii, et peaaegu ei väljunudki hotellist. „Olin taastumas koledast viirushaigusest, köhisin nagu hobune ja käisin ainult inhalaatoriga ringi, sall ümber kaela. Mis elu see on?” Tollane töökultuur oli pigem haigusi ignoreeriv ja nägi ette, et laulja peab igal juhul laulda suutma. Kes oleks osanud arvata, et möödub paar aastat ja üks väike õel viirus lööb kogu maailmakorralduse sassi?
Et piirangud täitsid Pirjo elu ka enne koroonat, on ta juba harjunud otsima tasakaalu loobumiste ja elunautimise vahel. „Kui ise oled niisuguse eriala valinud, siis on asju, millest peadki hoiduma. Minult on palju küsitud, et kui laulmine on nii raske, miks sa siis seda teed?” Pirjo vastab, et kui ta kõik plussid ja miinused kaalukausile paneb, on see ikkagi seda väärt. „Parimatel hetkedel on laulmine kui patuvaba sõltuvus. Tunnen, et selle kaudu võin harva tabada isegi midagi müstilist, üleloomulikku.”
Parimate hetkede nimel on aga vaja pidevalt tööd teha. Kui eelmisel kevadel karantiin algas, kuulis Pirjo näitlejaid nalja viskamas: „Mida ma kodus ikka teen, hakkan igaks juhuks Hamleti monoloogi harjutama või?!” Aga Pirjo harjutas peaaegu iga päev, et tänavu kevadel tulla välja Donizetti ooperi „Linda di Chamounix” nimiosas. Aasta aega varem tipprolliks valmistumine pole ooperimaailmas midagi erakordset. Kui näitlejal võib esimeses proovis olla tekstiraamat pihus, siis lauljal peab terve ooper selleks ajaks peas olema.
Vaikimise õppetunnid
Peaaegu viis aastat tagasi oli Pirjo elus raske periood. Lisaks hääle kaotusele tabas teda üks väga valus isiklik lein. „Kogesin õudset vaimset tasakaalutust – tundsin, et vajun kuhugi tumedasse kuristikku, mingi tihke must vatt justkui mattis mind endasse ja raske oli üldse millelgi mõtet leida.” Psühhiaater soovitas antidepressante, kuid neid Pirjo pelgas, sest nende mõju tema tundlikule hääleaparaadile on ettearvamatu. Õnneks sai ta range režiimi, tahtejõu ja lähedaste toel elu taas joonde. „Olen õppinud veel paremini hoidma nii oma häält kui ka vaimset ja füüsilist tervist ja teatud mõttes on need kogemused olnud vajalikud.”
Raske aeg Pirjo elus oli ka omamoodi ettevalmistus tema uueks rolliks: „Tunnen, et oskan tänu sellele sügavamale kaevuda, ja olen isegi uhke, et suudan läbielamisi õilsal eesmärgil ära kasutada.”
„Linda di Chamounix” on ajastu kontekstis tüüpiline, ehk isegi banaalsevõitu süžeega ooper. Peakangelanna armub valest seisusest mehesse ja läheb armastatu kaotamise pärast hulluks. „Teemasse tänapäevaselt suhtudes võiks ju mõelda – mis seal on siis, võtku järgmine!” Pirjo aga suudab oma kangelannat väga hästi mõista. „Toona oli ju naise õigus oma elu eest rääkida ja otsuste eest vastutada peaaegu olematu. Naise au oligi ainuke, mis kuulus vaid talle. Selle kaotamine tähendas, et sisuliselt oli ta elu läbi,” räägib Pirjo. Meeste lodevat elu kiideti isegi heaks – selles polnud midagi halba, kui mees enne abielu sarved maha jooksis. Kui naine aga enne meheleminekut süütuse kaotas või mõni mees talle koguni liiga tegi, jäi süüdi ikka naine – ta tõugati ühiskonnast välja ja tembeldati langenuks.
„Miks see teema mind kõnetab? Aga seepärast, et selle jäljed on meie tänapäeva ühiskonnaski. Miks küsitakse naiselt, mis tal seljas oli, kui teda vägistati? Miks süüdistatakse naist lõtvades kommetes või hooletuses, kui ta jõi baaris paar drinki, kuhu libistati korgijooki? Miks oli veel hiljuti tavaline, et töökohal võisid mehed oma naissoost alluvatega seksuaalselt ebasobivalt käituda, ja alles nüüd julgevad vaprad naised tasapisi oma lugudega lagedale tulla? Vastust tuleb otsida ajaloost,” arvab ta.
on palju enamat kui Pirjo töökoht. Selles majas kohtus ta kümne aasta eest oma abikaasa Tanel Jonasega (40), kui nad kehastasid tülitsevat abielupaari Henry Purcelli ooperis „Haldjakuninganna”. Sõprusest kasvas pikapeale armastus ja lõpuks kolis seni kahe linna vahet sõelunud Pirjo koos tütre Teelega (14) Tallinnast Tartusse, kuhu rajati ühine kodu.
Üle-eelmisel sügisel tehti Tanelile pakkumine asuda tööle Viljandi Ugala loomingulise juhina. „See kõik tuli nii äkki,” meenutab Pirjo, kel oli muutusega algul raske leppida. „Mingil perioodil ei uuritud enam, kuidas mul endal läheb, vaid päriti ainult Taneli kohta. Ehkki Viljandis ei ole ooperiteatrit, eeldati, et ma kolin mehe pärast Viljandisse,” meenutab Pirjo. Samas mõistis ta hästi, et Tanelil on uut väljakutset väga vaja: „Perekonnaõnne aluseks on kokkuvõttes see, et indiviidid on ka õnnelikud.”
Praeguseks on nad suutnud oma töö- ja pereelu taas ühendada ja teravad nurgad ümaraks viilida. „Tanel on oma töös suurepärane ja mul on tõesti hea meel ta pärast!” Muidugi tunneb ta puudust kohtumistest abikaasaga kohvikus. „Aga õnneks saame kokku kodus!” naerab Pirjo.
Tennisesõprus
Kui Pirjo ise kunagi Tartusse kolis, oli tal alguses raske. „Ma olin väga üksik, sõbrad jäid Tallinna ja mõnikord viis see meeleheitele, et ma ei saanud nendega sama spontaanselt kohtuda nagu Tanel oma sõpradega.” Pirjo päästjaks osutus tennis. Juhuslikult otsis inspitsient, praegune turundusosakonna projektijuht Heli Anni endale tennisepartnerit. Kuna Pirjo oli Tallinnast ära kolides tennisest loobunud, oli see ideaalne kokkusattumus. Match made in heaven – ütleb inglise filoloogist Pirjo. „Äkki oli mul Tartus ka keegi, kellega minna kohvi jooma ja kellele helistada: kuule, ma tulen sulle nüüd külla!”
Heli ja Pirjo said peagi väga headeks sõpradeks. „Ka tennis ise on minu vaimset ja füüsilist heaolu palju parandanud!” kinnitab lauljanna. Ainus oht on see, et emotsionaalse inimesena kipub Pirjo väljakul kilkama ja kisama. Kindlasti ei saa ta hommikul trenni minna ja sealt otse proovi kiirustada, sest väljakul kuivaks hingeldatud häälega pole laval midagi teha.
Nüüd aga tegutseb terve sooneutraalne tennisehuviliste grupp ja see on Pirjo arvates kõige lahedam asi, mis ühes kollektiivis üldse olla saab. „Ma olen alati jube väsinud esmaspäeva hommikul ega viitsi üldse trenni minna – aga kui ma lähen, olen iga kord õnnelik!”
Ka abikaasaga mängib Pirjo vahel tennist. Lisaks meeldib neile koos reisida – nii auto, lennuki kui ka purjekaga. Purjekaga on käidud Riias ja Eesti saartel, aga on tulnud omajagu vaeva näha, et oma hobisid laulmisega ühendada. Seepärast on Pirjo viimasel ajal loobunud näiteks purjelauasõidust ja ka lumelauaga saab ta harva liugu lasta. Tanel aga tegeleb nende aladega edasi.
Alles sel talvel otsustasid nad minna perega Võrtsjärvele, et Tanel saaks proovida jääl lohesurfi, ja Pirjo läks kaasa, et lohe üles lasta. „Muidugi astusin esimese asjana läbi jää, saabas puha märg,” naerab ta. „Tanel oli just varustuse lahti pakkinud ja ütles: oioioi, nüüd läheme küll kohe koju tagasi, sa ei tohi ju külmetada. Mu aju lihtsalt plahvatas!” Pirjo keeldus järsult. „Mida kuradit, sa lähed praegu ja teed need lohetriibud ära, pole siin midagi, et naine jälle ei lasknud!!!” Kuigi lõpuks olid Pirjo jalad täiesti märjad, ei juhtunud sellest mitte midagi halba, ja abikaasa oli ka rõõmus.
Kodune kindlus
Tööstressi maandab Pirjo Tammelinna kodus pere seltsis.
„Ta on lihtsalt imeline – empaatiline, intelligentne, andekas…” Tütar Teele on Pirjo arvates uskumatult ägedaks inimeseks kasvanud. „Ainus asi, mille pärast ma muretsen – ega ta liiga palju ei muretse!” tunnistab Pirjo. Teelele on väga tähtis loodussäästlik eluviis ja veganlus – ja ka . Klaveriõpingud jäid küll pooleli, aga nüüd käib ta näiteringis ja kunstikoolis. Samuti kõigil Pirjo esietendustel. „Ta on väga aus kriitik ja tal on hea silm,” ütleb Pirjo, kes usaldab tütre kui noorema generatsiooni esindaja arvamust. Teele on vaadanud ka ema telerolle ja andnud väärtuslikku tagasisidet. „„Naiste sõja” seksistseen oli talle vist liig!” arvab Pirjo, aga leiab samas, et teismelistega tuleb rääkida kõigest. Koos on ära vaadatud meeletu hunnik , seriaale ja filme ning need ka ühiselt läbi analüüsitud. Seriaalid ja filmid annavad sageli hea tõuke keeruliste teemade lahkamiseks, mis on vanema ja lapse usalduslike suhete hoidmisel väga olulised.
Meie intervjuu ajal on Pirjo süles Teele merisiga Pontsu, kes rahulolevalt Hiina kapsast nosib, tema kõrval diivanil aga mõnuleb punase laiguga valge Staffordshire’i bullterjer Domino, kes kõik pereliikmed oma pealetükkiva armastusega üle kallab. „Tahtsime koera võtta ja otsustasime, et lähme Haapsallu üht kutsikat lihtsalt vaatama. Teadagi!” naerab Pirjo. Oma esimese koera Joosu sai ta lapsena samasugusel moel Nõmme turult – mindi lihtsalt vaatama. „Alles siis, kui koju sõitsime, kutsikas tagaistmel teki sees, küsis isa: vaata, kas tal ikka saba ka on?” Kõige ilusam valge tutiga must saba oli, aga otsus sai tehtud nii ruttu, et polnud aega seda enne tähelegi panna.