Loodus haarab endasse nii meil kui Hiinas
Tumedast poeesiast võrsunud tantsuetendus toob Vanemuise lavale Hiina Rahvavabariigi pikaajalise kogemuse.
Ballett „Lageda laulud“ baseerub Tõnu Kõrvitsa samanimelisel kooritsüklil, see aga omakorda inglanna Emily Brontë gootilikul luulel, mis kannab endas õrnu looduskujunditesse tõlgitud hingeseisundeid. Seetõttu polegi ehk nii imekspandav, et lavastajaks just rahvusvaheliselt tunnustatud Hiina koreograaf Wang Yuanyuan sattus. „Tõnu muusika Yuanyuanile (hiinlastel eelneb perekonnanimi eesnimele – toim) sobis, ta leidis enda jaoks selle poeesia Brontë lüürikast ja lisas väga graafilise ja peenetundelise koreograafia,“ selgitas Vanemuise balletijuht Mare Tommingas.
Taani vahendaja
Samuti olevat Wang jalamaid ära tundnud ka maastiku, millest on sündinud nii Brontë luule kui Kõrvitsa muusika. „Seega polegi meie maastikud nii erinevad,“ leidis Tommingas. „Seesama kanarbikunõmm, võib-olla küll natuke teistsuguste taimedega, on olemas nii Hiinas kui Inglismaal.“
Ehkki Tommingas ja Wang teineteist juba aastaid teavad, läks lavastamiseni tohutult aega. „Koostöö ja suhtlemine algas Taani kuningliku balleti kaudu tollase ballettmeistri ja kunstilise juhi Frank Anderseni „süü“ tõttu,“ meenutas balletijuht. „Mina otsisin huvitavat lavastajat ja Frank pakkus välja, et võiksin suhelda Yuanyuaniga. Niimoodi see seitse aastat tagasi arenema hakkas.“
Ent alles siis, kui Kõrvits „Lageda lauludega“ maha sai, puhkes Eesti-Hiina ühistegevus tõeliselt lõkkele. „Oleksin muidugi võinud võtta ka Hiina muusika ja Hiina lavastaja ning siis vaadata, kes saali alles jäävad,“ naeris Tommingas. „Kui aga iroonia kõrvale jätta, oli mul algusest peale idee viia kokku kaks erinevat kultuuriruumi, sest mingi sisemise hääle tundmisel arvasin, et me polegi nii erinevad. Mõnikord lihtsalt tuleb ellu õigel hetkel õige inimene, ja kui see äratundmine on mõlemapoolne, hakkab sellest sündima midagi ilusat.“
Labürindi keerdkäigud
Nii kujutab lavateos endast Tomminga hinnangul „Lageda laulude“ uut tulemist, midagi enamat kui lihtsalt laulude tsüklit. Lisaks on kasutusele võetud ka Kõrvitsa spetsiaalselt keelpillidele loodud „Labürindid“. „Usun, et kõige õigem märksõna selle etenduse puhul oleks „loodusega ühte hingamine“,“ tõdes balletijuht. „Me ei ole sinna veel päris välja jõudnud ja arvan, et teekond saab olema pikk, aga nagu Yuanyuan on öelnud: ka loodus armastab ja kurvastab samuti kui inimesed.“
Just see arusaam ongi tegijate väitel tõeliselt oluline: vaatamata tehniliste vidinate võidukäigule ei saa me inimkonnana maailmas omaette ülbitseda. „Leiame selle hetke ja kuulame loodust, tabame, kuidas ta hingab ja mida meile räägib. Loodus võtab meid vastu ja meil on lausa kohustus talle midagi vastu anda,“ soovitas Tommingas.
Ka Kõrvitsa suhtes ei jäänud balletilegend kiitusega kitsiks. „Kui me Tõnuga esimest korda kohtusime, tekkis meil teineteise suhtes usaldus. Kui on usaldus, ei saa ka hiljem tulemuses pettuda,“ vihjas ta, et kartus, nagu võiks suurepärane helitükk tantsukeelde tõlkides kannatada saada, osutus asjatuks. „Tõnu on ka väga sensitiivne ja tema silmades oli läbimängul näha ergast sädet. Kuna orkester ja dirigent Martin Sildos on teinud suurepärast tööd, siis loodan, et Tõnu välgatus silmanurgas oli siiras ja ta on meie tehtuga rahul.“