Lavastuses puudutatakse mitmeid teemasid: lein, vanadus ja selle stigmatiseerimine ühiskonnas, surm kui tabu. Kuidas teil Piret Jaaksiga nende tundlike teemadega töötades omavaheline koostöö sujus?

Piretiga sujus koostöö väga hästi. Me tutvusime kunagi Merle Karusoo töötoas, kuid pole varem koostööd tegema sattunud. Hiljuti tekkis mul selline impulss, et tahaks teha midagi teistmoodi: mitte nii, et on olemas valmis materjal, vaid et on mingi teema, mis ennast kõnetab ja siis saab protsessi käigus vaadata, mis sealt koorub. Kuna surma ning leina teemad olid parajasti hinge peal, võtsin Piretiga ühendust ja ta oli kohe kaasas.

Kuigi surma kohta on küll olemas palju temaatilist kirjandust, siis mõtlesime, et oleks huvitav rääkida inimestega, kes selle teemaga praktiliselt väga lähedalt kokku puutunud on. Järgmine loogiline samm olidki vaimulikud ning hingehoidjad (kellest ma varem isegi palju ei teadnud). Ja surijad ise – inimesed, kes on teatava haiguse küüsis või on kuidagi teadlikud iseenda minekust.

Kuna kõik need kohtumised olid niivõrd rikastavad, erilised ja inspireerivad, siis iga kord, kui inimesed neid teemasid avasid, oli selline tunne, justkui oleks kokku saanud ööülikooli materjali. Me küll räägime surmast, aga tegelikult on selle kõige taustal ju elu mõte. Kaks maailma kõige suuremat müsteeriumit ongi üheaegselt nii elu mõte kui ka see, mis on surm ja kas on elu pärast surma. Need küsimused hakkasidki lavastuses omavahel tugevasti põimuma.

oos Piretiga otsustasime, mis meile nendest intervjuudest kõige rohkem kõlama jäid. Piret kui lavastusdramaturg oli loomulikult kõikides proovides kohal, seega ta nägi, kuidas see protsess areneb, kuidas näitlejad neid materjale vastu võtavad. See oli suur õnn, et ta sai kogu aeg seda protsessi näha: saime koos põrgatada seda, mis puudutab näitlejatööd ja seda, kuhu looming liigub.

Loe edasi ERR kultuuriportaalist…