Luuleline antikangelane Richard III Tartu Sadamateatris

Riho Laurisaar , Eesti Päevaleht

 

Laupäevast saab Sadamateatris näha Shakespeare’i poolt parajaks pättkuningaks kirjutatud Richard III-t, kelle prototüüp on peaaegu ajalukku kaotsi läinud.Briti lavastaja Barrie Rutter ja kodumaised näitlejad teevad toredat koostööd. Lausa nõnda toredat, et ei saa kuidagi jätta kaasa tundmata õnnetule nimikangelasele päriselust. Shakespeare nimelt kirjutas Richard III loo sadakond aastat pärast kurikuulsa kuninga surma. Seda, kas kuningas oli ka oma eluajal nõnda kurikuulus, ei saa me ilmselt enam kunagi teada. Fakt on, et tegemist oli siiski üsna kartmatu sõjamehega, kes vaevalt enne otsustavaid lahinguid halbade ja higiste unenägude käes vähkres. See on ka laias laastus kõik, mis on kindel.

Sada aastat pärast Richard III surma oli Rooside sõda juba ammu oma lõpplahenduse saanud ja Yorkide perekonna võimuhambad välja katkutud. Et võim oli sootuks teise perekonna kätte läinud, siis ei olnudki kuulsal kirjanikul ilmselt muud võimalust, kui kujutada Richard III-t teatrilaval salakavala limukana, kel otsekui kõige jälkuse kinnituseks on veel selg krõnksus ja jalg liipamas. Just noidsamu ilminguid nimelt peeti ka Shakespeare’i kaasajal just halbade iseloomuomaduste kehaliseks väljenduseks ja just sellisena maailm nüüd vaest Richardit teabki. Olevat ju kuninga piltegi hiljem üle maalitud, et teda võimalikult eemaletõukavana kujutada. Tegelikkusel on Shakespeare’i fantaasiaga üsna vähe pistmist ja lausa vastupidi kujutatule olevat vaid napilt paar aastat võimul olnud kuningas tegelikult vähemalt Yorki piirkonnas üsna populaarne olnud. Aga see, et tema ümber ajastule kohaselt pead lendasid ja intriige punuti (et käimas oli sõda, siis ilmselt veelgi rohkem), on igatahes ka tõsi. Lepime siis kokku, et tõde on kuskil vahepeal.

Uus tõlge Anu Lambilt

Kui sureva Richardi viimasteks sõnadeks oli mitmekordne kisendamine reetmisest, siis Sadamateatris näeb reetmist samuti kuhjaga. Reedetakse sõpru, sugulasi. Mõrvad on, aga verd ei lenda. Sellest hoolimata on selge, kes on elus, kes surnud. Kui ehk kooljaolekuga peategelane välja arvata. Aga tema lõpp on niikuinii ette teada. On ju tegemist ikkagi tragöödiaga, mis sest, et vahepeal tehakse ka mõned kebjamad sammud ja kõlab lauluhääli.

Lavastaja Rutterile on see tänavu juba kolmas kord Shakespeare’i lavastada. Kreekakeelsele lavastusele „Torm” Küprosel järgnes ingliskeelne „Othello”, nüüd on siis kord eestikeelse lavastuse käes. Et Richardi lugu on 62-aastasele lavastajale olnud ka esimene oma teatritrupis lavastatud näidend, on ta sellega hästi kursis. Kunagise Georg Meri tõlke asemel on kasutatud Anu Lambi teatrikesksemat eestindust, kõikvõimalikud Shakespeare’i pisemad kõrvaltegelased on Sadamateatri lavastusest välja jäetud, aga laval toimuv madin ei jää selle võrra vaesemaks. Lavastaja ise on öelnud, et „Kuningas Richard Kolmanda” väitlustel on metalne kõla. Kuidas see metall Sadamateatris kõlama jääb, saab teada juba selle nädala lõpul.

Esietendus
William Shakespeare
„Kuningas Richard Kolmas”
•• Lavastaja: Barrie Rutter (Inglismaa)
•• Tõlge (The Tragedy of King Richard the Third): Anu Lamp
•• Helilooja: Conrad Nelson (Inglismaa); kunstnik: Lilja Blumenfeld; muusikajuht: Tanel Aavakivi
•• Mängivad Jüri Lumiste, Riho Kütsar, Ao Peep, Aivar Tommingas, Margus Jaanovits, Hannes Kaljujärv, Marika Barabantšikova, Merle Jääger, Maria Soomets jt.
•• Esietendus 17. oktoobril Sadamateatris