“Madisoni maakonna sillad” Sadamateatris
Blogi “Südamelähedaselt…”
“Madisoni maakonna sillad” on kaunis pärl Vanemuise teatri draamarepertuaaris. Peeter Tammearu lavastusest õhkub suurepäraste näitlejatööde kaudu küpsete inimeste ootamatu ja painava armastuse lugu.
Vaataja tunneb kaasa kord ühele, kord teisele, siis kolmandale ja neljandale, sest elu tähtsaimate otsuste tegemisel seisame kõik justkui sillal, teadmata, kas peaks sellest üle minema, tagasi pöörduma või jääma. Ilmselt on hea, et ma ei mäleta mitte midagi kümmekonna aasta eest nähtud samanimelisest filmist. Nii saavad Hannes Kaljujärv ja Külliki Saldre Vanemuise lavastuses olla Robert Kincaid ja Francesca Johnson, ilma et neid oleks vaja kellegagi või millegagi võrrelda ja kõrvutada.
Sadamateatri lavale on paigutatud perekond Johnsonite kodu sisevaade. Francesca Johnson (Külliki Saldre) hoiab seda heledat ja idüllilist maja päevast päeva korras ja tema mees Richard (Jüri Lumiste) hindab väga puhtust ja korda. Neil on kaks umbes kümneaastast last, kellega isa sõidab neljaks päevaks põllumajandusnäitusele. Francesca jääb koju, tundes eelseisvast ainult enda päralt olevast neljast päevast siirast rõõmu. Kohe saabub nende õue aga National Geographicu fotograaf (Hannes Kaljujärv), kes otsib lähedal asuvat silda, mida pildistada. Igavusest ja arusaamatusest, miks keegi kohalike jaoks nii tavalist silda pildistada tahab, otsustab Francesca võõrale teed näidata.
Seda lugu loevad ema matuseasju arutavad lapsed (Maria Soomets, Tanel Jonas) ema päevikust. Loevad ja näevad mälu- ja kujutluspilte lapsepõlvest. Loevad ja näevad paralleele oma elust. Francescal ei olnud lahendust, sest elust, kus kõik on õnnelikud, rõõmsad ja rahul, ei astuta maha. Täiskasvanud lapsed näevad lugu oma silmade läbi. Huvitav on jälgida, kuidas õele-vennale ema mõtted ja tunded mõjuvad. Heas ja õnnelikus peres kasvanud laste väärtused sarnanevad vanematekodust kaasa saadud väärtustega, kuid oluliste aktsentidena avaldub pojas isa rahumeelne kiretu arusaam ja solvumine ema päeviku peale ning tütre mõtetes annavad aastaid vaevanud kõhklused ja kahtlused lõpuks otsustava tõuke, et oma elus uus lehekülg pöörata.
Emal olnuks selle sammu üle ilmselt hea meel, kuigi nende olukorrad on erinevad. Francesca olukorras ei olnud mingi muutmisotsus mõeldav. Soov tuhk sillalt alla visata on kui ilus kompromiss. Tütre elus on muutmisotsus ainumõeldav. Ükski antud tõotus siin ei loe.
Ühe eredama episoodina jäi etendusest kajama hetk, kui Richard oli lastega koju tagasi tulnud. Ei ühtki puudutust. Kui õde ütleb vennale, et helista nüüd oma naisele ja ütle talle, et armastad teda, oli ehmatav tõdeda, et just need hetked võivad muuta midagi nii, et pärast pole põhjust kahetseda. Kui Richard oleks nende nelja päeva jooksul korra helistanud, oleks kõik läinud võib-olla hoopis teisiti.
Kaua aastaid hiljem seisavad Francesca ja Richard teineteise kõrval, paluvad teineteiselt otse ja mõttes andeks. Eelkõige on aga väga hea vaadata ja mõelda, kui ilus on koos vananeda. Tänapäeval, kus nii vähesed seda saavad ja võivad, on vaikselt kulgenud elul kullahind. Targad inimesed ütlevad, et kui rääkida, ei oleks selliseid muresid. Öeldakse küll, et iga järgmine valik määrab uued valikud ja ootamatusi jääb üha vähemaks. Mu meelest “Madisoni maakonna sillad” tõestab, kuidas jalge ette võib vabalt veereda kivi, mis poleks seal olema pidanud. Nagu Hannes Kaljujärv armastan ka mina seda lugu. Sest see on armastusest ilma mingisuguste viguriteta. Nii lihtsalt on.