Mägedega mõistujutt sõjast, armastusest ja emadusest
Laupäeval esietendus Bertolt Brechti mõistulugu mägede ja lauludega «Kaukaasia kriidiring». Saksa näitekirjaniku, teatriuuendaja ja luuletaja loomingust on varem meie teatrites enim mängitud «Kolmekrossiooperit». Üle 70-aastase teksti nüüd suure maja lavale jõudmine on märgiline mitmes mõttes.
Esiteks on see «Kaukaasia kriidiringi» esmalavastus Eestis, teiseks on Vanemuine saanud loa kasutada tuntud helilooja Gija Kantšeli muusikat. Seni on olnud kauane nõue kasutada selle näidendi lavastustes ühe Saksa helilooja muusikat, kuid nüüd on hakatud andma rohkem vabadust. Seda vabadust on lavastaja ka kasutanud.
Brechti vaadete järgi
Brechti teatrivaadete kohaselt tuletatakse publikule pidevalt meelde, et neile jutustatakse lugu. Näitlejad ei ela läbi, vaid näitavad. Samuti ei pea Brechti vaadete järgi jutustama lugu sündmuste toimumise järjekorras.
Ainuüksi nende eelduste tõttu mõjub lavalt nähtav huvitavalt. Juba eos on sisse kirjutatud võõritus ja erinemine harjumuspärasest. See pole klassikaline draamatükk, aga see pole ka muusikal, komöödia ega tragöödia. See on brechtilik eepiline teater, mis pakub nihestatust.
Võõritus ja nihe on ka Eugen Tambergi kunstnikutöös. Laval on piimjas plastist kasvuhoonet meenutav sein, mis tõuseb nurga all nagu mägi. Seal ronitakse ja libisetakse, tõustakse kõrgustesse ning kukutakse. Nagu elus endaski.
Kostüümid on segu vanadest rahvalikest rõivastest ja tänapäeva dressidest-tossudest: samal ajal nihkes ja ajatult mõjuv, suunaga oleviku poole. Lavakujundus on minimalistlik, kuid annab palju mänguruumi. Osa mäest liigub ja paljastab lisamänguplatsi.
Suur osa näitlejaid hüppab pidevalt rollist rolli, nii et meie ette tuleb kirju karikatuursete tegelaste galerii.
Paljud dialoogid peetakse lava servades üle haigutava orkestriaugu. Kaaslaste ja armastajate vahel on kuristik, kuid vajaduse korral saadakse keskel mäe peal kokku. Kui on soov, leiab alati lahenduse.
Võõritusmomendist ei saa üle ega ümber ka tegelastest rääkides. Jutustaja (Aivar Tommingas) on nii mängus sees kui ka mängust väljas. Keegi, kes tuletab meelde, et räägitakse lugu. Keegi, kes annab kätte raami, millest läbi vaadata lugu.
Suur osa näitlejaid hüppab pidevalt rollist rolli, nii et meie ette tuleb kirju karikatuursete tegelaste galerii. Psühholoogilisemaid noote toovad mängu edenedes pearollis sisse Marian Heinat (teenijatüdruk Gruše) ja Andres Mähar (kohtunik Azdak).
Mängulises mõttes saavad «Kaukaasia kriidiringis» kokku brechtilik tegelaste etendamine ja harjumuspärane läbielamine. Midagi Brechtilt, midagi meie teatritraditsioonist.
Sõjast ja armastusest
Olemuselt on «Kaukaasia kriidiring» lugu sõjast ja armastusest. Mõlemad on inimestele omased igas ajas. Üks ei takista teist ja vastupidi. Kuid suurema küsimusena kõlab lavastuses hoopiski: mis on emadus? Kas ema on see, kes sünnitas, või see, kes lapse üles kasvatas? Omamoodi sõda ja armastus seegi ning vastata polegi ehk nii lihtne.
«Kaukaasia kriidiring» jutustab lugu, kuid annab aimu ka ühe 20. sajandi olulise teatriuuendaja teatriilmast. See on mõistujutt, mis peale loo ja ilusa muusika pakub vaatajale võimalust mõelda. Kui arvestada seda, et mõtlen sellest lavastusest juba mitmendat päeva, on Brechti tekst ja Palu lavastus oma eesmärgi ilmselt täitnud.