Mammutteosest puhastus iva
Goethe elutöö põhjal loodud Vanemuise “Faust” räägib algmaterjali pompöössusele vaatamata lihtsa loo liiga kergetest võitudest.
Draamateatri külalislavastaja Hendrik Toompere tõdes, et draamajuht Tiit Palu ettepanekule punnis ta esialgu kõvasti vastu. “Eks “Faust” mulle sellise natuke tolmunud, tohutu tihedusega kivikuubina tundus. Kartsin, et mõttetu on sellega üleüldse maadlema hakata,” meenutas ta. “Aegade jooksul on kirjandusteadlased ja filosoofid sinna peale ladestanud meeletu kihi ja see on ilmselt nii raske, et inimesed vajuvad juba selle peale mõtlemisest kössi, nii et luud-kondid ragisevad.”
Lähtub kõrtsidest
Esialgu plaanis Toompere erinevatest kirjandusteostest kokku panna autoritüki, ent mõistis peagi, et Vanemuise suures majas võrduks see sulaselge enesetapuga. “Las autoriteater jääb keldritesse ja raudteejaamadesse,” arvas ta.
Et täisversiooni etendamine kestaks maailmapraktika põhjal oma kolm päeva, tuli kolmetunnise lavastuse puhul paratamatult välja jätta kõik kõrvaline. Ühel hetkel lõi Toompere sõnul “kandva telje sisse” ning teosest puhastus välja selge ja üheselt arusaadav lugu. “Goethe on ju “Fausti” kirjutanud ikkagi lugemiseks, mitte esitamiseks, ehkki draamavormis.”
August Sanga tõlkel põhinevas versioonis lähtub Toompere saatana defineerimise mudelist, mille kohaselt Mefisto tunneb kõrtse, Faust aga mitte. “Kui ma vaatasin, millest Goethe loo on kirjutanud, siis suures osas just sellest. Sügavus tekib sinna iseenesest peale,” leidis lavastaja.
Haisev koer
Nii sai Mefisto rolli noor Reimo Sagor, ehkki kaalumisel oli ka 1992. aasta Linnar Priimägi lavastuses Issandat mänginud Hannes Kaljujärve kasutamine. Fausti kehastab aga Andres Mähar. “Mefisto on tegelikult algselt täiesti suvaline kuju, kes on öisest kõrtsisistumisest linna peale jäänud ja kelle prillid koju unustanud Faust on kogemata puudli pähe koju vedanud – on tal ju must karvane kasukas seljas ja haiseb ka koera moodi,” rääkis Toompere. “Nii nende sõprus alguse saab: kurat ilmub igapäevase, argise nähtusena, mitte suust tuld purskava sarvedega elukana.”
Ülikooli õppejõud Faust on oma elu täielikku ummikusse mõelnud: ei ole tal oma elamist ega võimalust üüri maksta; teab küll kõiki tarkusi, aga päris elus hakkama saada ei suuda. “Goethe paneb ta enesetappu üritama, aga kui inimene sellisesse veidrasse seisu jõuab, siis avanevad temast äkki kanalid, kust võivad siseneda soovimatud jõud,” selgitas lavastaja. “Ja nii sõber Mefisto talle külla tulebki.”
Lotovõitja kompleks
Depressioonist päästmiseks pakub Mefisto Faustile elukestvat reisi: ta saab parimaid hotelle, kuurorte ja naisi, kuid ei tohi ühtegi kohta pidama jääda. “See kirjeldabki meie kaleidoskoopilist elu: meil on kogu aeg uued teemad, skandaalid, kingad, püksid ja lavastused, elame muudkui selles rattas. Nii hakkab inimene arvama, et absoluutselt kõik on võimalik ja ta väärib rohkem, kui tal parajasti on.”
Toompere tunnistas, et kui temagi lotoga miljon eurot võidaks, ei saaks ta 90%-lise tõenäosusega selle summaga hakkama, sest poleks seda välja teeninud. Sama lugu on tema väitel töökohtadega, mis saadakse selleks tegelikult haridust ja kompetentsi omamata. “Saavad tohutu palga ja ühiskondliku renomee peale, kuid ometi varisevad ühel hetkel kokku,” märkis lavastaja.