Miks nii, aiman pärast Tiit Palu lavastuse nägemist.
Mängureeglid elamise mängus
Marite H. Butkaite, Tartu Postimees
Teater on koht, mille laval vaadeldakse inimesi ja nende omavahelist suhtlust. See on mäng, mida saame vaadata kõrvalt ja mida võime korraga võtta nii meelelahutuse kui ka õppevahendina. Just seda on eelmisel laupäeval Vanemuise väikeses majas esietendunud «Elamise reeglid». Autor on Inglise uuema põlvkonna näitekirjanik Sam Holcroft, kellele see oli läbimurdeteos.
Arengubioloogiat õppinud ja teadlasekarjääri teinud autor lahkab inimeste suhtemänge ja seda, millistele reeglitele me oma elus allume. Kuigi tegemist on nn jõululavastusega, on see kõike muu kui siirupiselt magus.
Jõululõuna isamajas
Tegevuse alguspunkt on iseenesest lihtne: on aeg koguneda iga-aastaseks perekondlikuks jõululõunaks isamajja. Kuid nagu komöödiale kohane, hakkab pere rahulik kokkusaamine järk-järgult tuure üles võtma ja vaiksest sõbralikust einest saab pisem katastroof. Siiski pole tegemist klassikalise farsi või lihtsalt naerutamisega, sest on tunda tugevat teist plaani, mis annab hilisemat mõtteainest.
«Elamise reegleid» võime võtta kui etendust, aga ka kui võimalust olla justkui laboris ja vaadata katseisikuid. Saame teadlikult turvalises teatrikeskkonnas vaadelda omavahel suhtlevaid laborihiiri ja sealt üht-teist kõrva taha panna. Üks mõte, mis ühe tegelase öelduna tugevalt meelde jäi, on see, et igal inimesel on oma elamisreegel, mida ta järgib ja mis teda suuresti mõjutab. Ja neid lavastus iga tegelase puhul suuresti vaatlebki.
Laval olijate reeglid lähevad aina keerulisemaks, sest ilmneb järjest uusi kihte. Vaatajale annab see saalis võimaluse oma naerulihaseid treenida, hiljem aga mõttelihaseid.
Kavalehel on välja käidud fakt, et sõnaline osa suhtlusest on vaid seitse protsenti. Hääletoon ja selle varjundid moodustavad 38 protsenti ja kõige enam on tähtsust kehakeelel – tervelt 55 protsenti. Lavastuse suur dominant ongi just tegelaste kehakeel ja nende füüsilised reaktsioonid.
See, et kõik toimub visuaalselt detailirikkas ja läbimõeldud keskkonnas, on üksnes n-ö labori boonused. Skandinaavialikult hubase ja realistliku majapidamise ning kostüümid on loonud kunstnik Silver Vahtre.
Hea ansamblimäng
Trupp teeb kiiduväärt ansamblimängu, mis on vajalik selletaolise komöödia õnnestumiseks. Kuna algmaterjali ja idee kohaselt on arvel iga žest ja reageering, on omavaheline klapp hädavajalik. Ei piisa ainult sõnadest, mida õigel ajal öelda.
Priit Strandbergi kehastatud perepojal Oscaril on elav kehakeel, kuid ta ütleb teistele seda, mida nood kuulda tahavad, ja pole seetõttu ei enda ega teiste vastu aus. Tema kaaslanna Pippa (Kärt Tammjärv) on sattunud võõrasse pereringi, kus teda vaevab pidev mure selle üle, mida teised arvavad, ja seepärast võib ta verbaalselt reageerida veidi vulgaarselt.
Oma taak on ka teistel tegelastel. Piret Laurimaa ja Karol Kuntsel mängivad teineteisest kaugenenud abielupaari ning seda on näha ka nende füüsilises mängus. Külliki Saldre matriarh Lydia on tõenäoliselt tuttav paljudele miniatele, kuid ka tema käitumisel on oma põhjus ja kurbloolisus. Üllatab ka Peeter Volkonski tegelaskuju, sest see, mida me oleme temast enne ta lavale ilmumist kuulnud, erineb sellest, mis on.
Elu on elu ja mäng on mäng, kuid mõlemal on olemas oma reeglid. Mõned kõigile teada, mõned teada vaid mõnele. «Elamise reeglid» on komöödia, mille vaatamise järel võiks vaadata peeglisse ja küsida: «Mis on minu elamise reegel?»
09.11.2018