Mare Tommingas: tühikargamist me balletis ei salli

Suurlavastuse “Peer Gynt” esietendumise eel räägib Ida Urbelist ja “Peer Gyntist”, tühikargamisest ja kõrgest kunstist Ugala ja Vanemuise teatrite ning Viljandi Kultuuriakadeemia ühisprojekti idee autor, Vanemuise balletijuht Mare Tommingas.

Lavastus “Peer Gynt” on pühendatud Ida Urbeli 120. sünniaastapäevale. Ida Urbel oli ballettmeister ja lavastaja, kelle loometee algas möödunud sajandi 30-ndatel aastatel Ugala teatris ja saavutas meisterlikkuse legendaarsete lavastustega Vanemuises. Ida Urbel juhtis Vanemuise balletti 39 aastat. Räägi palun natuke Ida Urbelist.

Mina isiklikult olen Ida Urbeliga kokku puutunud väga põgusalt. Tegin kaasa tema viimases lavastuses “Silva”. See, et lavastus “Peer Gynt” tuleb välja Ugalas, on märgiline, sest Ida Urbeli teatritee sai alguse Ugalast ja siit Alfred Mering ta Vanemuisesse kaasa meelitaski.

Urbeli tähtsus Eesti teatri- ja kultuuriloos on hindamatu. Ta ei olnud mitte lihtsalt tantsulavastaja, vaid kunstnik selle sõna kõige paremas tähenduses. Kui vaadata Urbeli lavastuste arvu, siis oopereid-operette, millega ta töötas, oli isegi rohkem kui ballette. Ida Urbel tegi ka draamalavastusi ja töötas teiste lavastajate lavastustes liikumisjuhina.

Ida Urbeli kolleegidest kasvasid välja balletipedagoogid. Näiteks Jelena Poznjak-Kõlar, kes on järeltulevat põlvkonda kasvatanud. Samuti suurepärased draamanäitlejad – näiteks Velda Otsus tantsis enne sõda Ida Urbeli tantsutrupis esisolistina koos Udo Väljaotsaga ja hiljem liikus draamalavastuste juurde. Neid inimesi, kellele just Ida Urbel andis armastuse teatrikunsti vastu, oli palju.

Tema erilisus on, et inimesed, kes tema juurest suundusid edasi kas pedagoogidena tegutsema või muudele kunstialadele, olid talt niivõrd palju kaasa saanud, sest Ida Urbel läks oma töös alati sügavuti. Talle oli sisu kõige olulisem ja ma arvan, et sisu kaudu see rikkus tulebki. Balletti võib ju mitut moodi teha. Võib teha ka tühiliigutusi, aga sellist tühikargamist ei sallinud ei Urbel ega temalt Vanemuise balleti juhtimise üle võtnud Ülo Vilimaa ega salli ka mina. Kui me laval ei näita tõde, millesse me ise usume, millesse näitleja usub – siis ei usu meid ka vaataja.

Kuidas juhtus, et Ida Urbeli sünniaastapäevaks jõuab lavale just Henrik Ibseni “Peer Gynt” ja seda veel kahe suure teatri ja Kultuuriakadeemia koostöölavastusena?

Tänu minu jonnakusele vist. Algselt ei pidanud see lavastus olema “Peer Gynt”. Mõne aasta eest tellisin ma ühelt noorelt kirjanikult näidendi. Ma ei ütleks, et see Ida Urbeli elust rääkiv näidend nõrk materjal oli, kuid siiski ei täitnud see eesmärki ja lavastaja Karl Laumets leidis, et seda peaks väga palju ümber tegema.

Karliga oleme veetnud mitmeid tunde Ida Urbeli üle mõtteid vahetades ja juba selles algses näidendis oli keskse teljena sees Peer Gynt, täpsemalt Solveigi ja Peeri teema. Nii et Peer lihtsalt tuli. Miks “Peer Gynt”? Kui 1959. aastal esietendus Ida Urbeli lavastus “Peer Gynt”, kujunes sellest suursündmus. Seda lavastust mängiti 85 korda täissaalidele. Vanemuise juht Kaarel Ird pidas sellest lavastusest väga ja kriitikud kiitsid. Urbel oli jõudnud oma lavastuses Ibseni näidendi tuumani.

Samuti kiideti Ülo Rannastet Peeri osa eest. Ma julgen arvata, et see võis olla Ida Urbeli kõige parem lavastus. Ta ise oli tol hetkel 58-aastane, küps meister. Seljataga olid olnud keerulised aastad. Kui vaadata, milliseid lavastusi Ida Urbel 50ndatel tegi, siis seal oli väga palju klassikalist balletti ja see oli ilmselt valitsuse poolt ette kirjutatud. Need balletid ei olnud ju tema originaallooming.

“Peer Gynt” aga oli Ida Urbeli looming. Ibsen on üks maailma dramaturgia keerulisemaid autoreid, aga küllap see Peer Gynt kiusas teda juba varem. Peer Gynti loos oli Ida Urbeli jaoks väga palju isiklikku – Urbeli enda ainuke armastus jäi ilmasõtta. Ja kui mõelda Solveigi jäägitule truudusele, siis me ei tea küll Urbeli ainsast armastusest väga midagi, aga Urbel jäi teda ootama ja hiljem kunagi ei abiellunud. Austajaid tal küll oli, aga elukaaslast ja perekonda mitte. Ainus armastus ja väljakutse olid talle lava ja teatritöö ja see missioon, mis ilmselt oli talle juba sündides sisse kodeeritud.

Ma saan aru, et üks osa Ida Urbeli “Peer Gyntist” jõuab ka Karl Laumetsa “Peer Gynti”?

Kohe algul oli selge, et kui lavastus on pühendatud Ida Urbelile, siis sellest on vähe, kui võtta lihtsalt seesama materjal. Karliga arutades tundus, et võiks olla midagi ka Urbeli lavastusest ja see on Anitra tants.

Urbeli koreograafilisest käekirjast on vähe säilinud. On lühikesed filmilõigud näiteks “Kalevipojast”, “Paganinist” ja “Kratist”, viimane oli küll juba Vilimaaga kahasse lavastatud. Aga kuna Anitra tants Urbeli “Peer Gyntist” osutus omal ajal ääretult populaarseks ja seda tuli Jelena Poznjak-Kõlaril ka lavastuste väliselt väga palju esitada, on see tants ka üles filmitud.

Seda tantsu on tõesti hoitud elavana, koreograafia on tänu filmilõigule kandunud põlvest põlve. Kõigepealt õpetas Jelena Poznjak-Kõlar selle Urbeli 100. sünniaastapäeva gala jaoks Jelena Karpovale, seejärel kandsime me koos Jelena Poznjak-Kõlariga selle tantsu üle minu “Peer Gynti” lavastusse aastal 2006. Minul ei olnud laval mitte üks Anitra, vaid kuus. Niimoodi ta see edasi kandunud.

Ja Jelena Poznjak-Kõlar on ju endiselt meiega ning tema nägi selle tantsu ja rolliga omal ajal ikka väga palju vaeva. Urbel utsitas teda kõvasti tagant. Urbel ise varvastel ei tantsinud ja selle tantsu sammustik ja koreograafia on ülikeerulised. Isegi tänapäeva tehnika juures, mida tantsijad valdavad, on seda tantsu väga-väga raske tantsida. Karl Laumetsa lavastuses tantsib Anitra tantsu verivärske Vanemuise baleriin Külli Reinkubjas.

Selles lavastuses, mis nüüd 7. novembril esietendub, on minu meelest Ida Urbeli “Peer Gynti” isegi rohkem. Kristjan Suitsu lavakujundus on samamoodi minimalistlik. 1959. aastal oli see vägagi uuenduslik. Mulle tundub, et Karl Laumets on lisaks Peer Gyntile väga põhjalikult uurinud ka Urbeli aega ja tema lugu.

(kultuur.err.ee, 04.11.2020)