Bessie (Piret Laurimaa) on kange iseloomuga naine, kes on kaua hooldanud voodihaiget isa ja ekstsentrilist tädi Ruthi (Merle Jääger). Kui ta ise leukeemiasse haigestub, tuleb tal pöörduda õe Lee (Maria Annus) poole, et uurida temalt luuüdi siirdamise võimalust.
Marvini pere kurbnaljakas lugu tuleb lavale koroonalaine kiuste
Raimu Hanson, Tartu Postimees
Vanemuises on taas valminud uus lavastus. Sedakorda tuleb väikeses teatrimajas publiku ette Scott McPhersoni «Marvini tütred», mille lavastaja ja muusikakujundaja on Tiit Palu. Vanemuise teatel on see kurbnaljakas draama peresidemeist ja eluvõitlusest. Esmalt väljakuulutatud esietendus 5. detsembril jäi ära ja toimub homme.
Lavastaja laval
Õed on elanud aastakümneid teineteisest puudust tundmata. Taaskohtumine on esialgu ebamugav. Koos õega saabuvad lastetule Bessiele külla isepäise Lee väänikud pojad Hank (Ken Rüütel) ja Charlie (Oskar Seeman). Saabunud on aeg selgeks rääkida kogu senine elu ja perekondlik kokkukuuluvus. Ja elu võib olla mõnikord nii pööraselt kiire, et norutamiseks aega ei jäägi.
Näitlejana osaleb trupis ka lavastaja, Vanemuise draamajuht Tiit Palu – ta kehastub vanadekodu direktoriks. Kes on aga Lee ja Bessie isa Marvini rollis? Lavastaja sõnul Marvini osatäitjat ei olegi, kuigi tütarde isa on publiku ees mingil moel ikkagi olemas.
Hajameelne südamlik doktor Wally on Aivar Tommingas, psühhiaatrist doktor Charlotte Saara Nüganen.
Ameerika näitekirjaniku Scott McPhersoni näidend esietendus Chicagos 1990 ning pakub psühholoogiliselt meisterlikku sissevaadet eluvõitlust pidavate inimeste muredesse ja lootustesse ning annab ühtlasi häid loomingulisi võimalusi näitlejatele, eriti Bessie ja Lee osatäitjaile.
«Marvini tütred» esietendub vähemalt eilse seisuga sel kolmapäeval, kuigi pidi etenduma läinud laupäeval. Vanemuise teatel põhjustas sellise edasilükke koroonaajastule iseloomulik asjaolu, et üks näitleja oli võimaliku lähikontaktsena – kusjuures kontakt oli teatriväline – määratud eneseisolatsiooni.
Koroonaoht on tekitanud teatrile ja teatrihuvilistele ka muid vaevusi, mis on seotud saalis publiku arvu piirangutega.
«Ärajäänud etenduste või publiku arvu piirangust tekkinud pileteid püüame esmalt vahetada mõnele järgmisele etendusele ja see edeneb rahulikus rütmis,» kommenteeris Vanemuise juht Kristiina Alliksaar. «Nakatunute arvu kasvu võis mõni kuu tagasi ennustada. Seepärast olime ettenägelikult oma suure maja saalis publiku arvu piiranud 500 kohani, nii et sealt edasi samm 400 külastajani oli väiksem, kui oleks olnud täissaali ehk 670 külastaja puhul.»
Inimesed on Alliksaare sõnul olnud ilmselgelt nukrad. «Teatrisse tullakse ju ka kaugemalt ja see on rituaal, milleks nii mõnigi valmistub kaua või on valinud teatriõhtu selleks, et tähistada mõnda olulist tähtpäeva,» lisas ta. «Kuid siiski ollakse mõistvad ja pigem kuulevad meie kassapidajad toetavaid sõnu.»
Teatrisse ilma hirmuta
Vanemuise juhi hinnangul need inimesed, kes on juba teatrisse etendusele tulnud, ilmselt ei tunne hirmu nakatumise ees. «Meile teatrisse jõuavad terved, maskiga varustatud ja teistega arvestavad inimesed,» märkis ta. «Oleme ka omalt poolt teinud kõik, mida praeguse teadmise juures turvalisuse tagamiseks oskame teha, alates isikukaitsevahenditest ja lõpetades etenduse lõppedes publiku ridade kaupa saalist garderoobi suunamisega, et vältida ülearuseid kontaktivõimalusi.»
Teater pakub Kristiina Alliksaare sõnul olulist vaheldust ja leevendust pidevale pingetest tiinele kõiki meid ümbritsevale foonile: teatril on võluvõime korrakski mõtteid argipäevast eemale juhtida ja see on väga vajalik tugi vaimsele tervisele pimedal ja äreval ajal.
08.12.2020