Mees, naine ja mahelõks
Andres Mähar valis debüütlavastuseks nõudliku materjali. Harold Pinteri lühinäidendist «Armuke» kumab kerge ühisosa Edward Albee draamaga «Kes kardab Virginia Woolfi?», mõlema lavaloo sünniaastaks 1962, kumbki tegeleb omal moel abielumängu ja eluvalega.
Roman Baskin tahtis «Armukest» lavastada, nägi osades Mirtel Pohlat ja Andres Mäharit. kavalehel jäädvustab katkenud koostööplaani Mähari südamlik kiri Romanile.
Mähar mängis uhke jõulise rolli Baskini lavastatud August Strindbergi «Preili Julies» (MTÜ Kell Kümme, 2013). Just kirge väärtustas lavastaja Mähari – Jeani ja Kersti Heinloo – Julie duetis ja üldse teatris. Baskin ei talunud leiget lavatemperatuuri, talle käis närvidele, et eesti teatris on vähe kirge.
Ah et miks ma sellest heietama jäin. Küllap põhjusel, et Mähari lavatõlgenduses on «Armuke» üllatavalt malbe, arvatavasti meelega vaoshoitud. Söandan oletada, et Roman Baskin öelnuks seda vaadates oma iseloomuliku kareda hääle ja laulva rõhuga: kurat, kirge on vähe!
Ilmselgelt nimme lahendab Mähar oma Richardi rolli ootuspärast macho-kuvandit ja kirglikku temperamenti hoolikalt vältides, pigem koomilise, kübeke melanhoolse abielumehena, kelle pintsakule ja loomusele passibki helesinine vooder. Vallatu puändi lisas nagu muuseas Siim Sareal Johnina, kes oli esmapilgul üpriski sarnane Mähariga.
Pinter pole Strindberg, kirg ei leegitse, vaid miilab tuhakorra all, nõtkelt või rohmakalt nilpsavad leegid ei pruugi viia tulekahjuni. Kui mees nõuab naiselt suitsule tuld, on see piisavalt kahemõtteline. Mees ja naine etendavad abielulõksus pikantseid stseene, kombates rutiini, iha, viha piire.
Pinteri lakoonilises tekstis torkas silma remark «paus»: napilt 30 leheküljel on 82 pausi, neist 16 väikest pausi. Ei meenu, kes ütles, et paus on näitleja loomingu aeg. Sadamateatri laval täituvad «Armukese» pausid muusikalise kujundusega, milles flamenko ja härjavõitluse hõngu, ent ka staatilist abielukulgu. Köitis moment, mil muusika hakkas kostma vaikselt, meest ja naist vargsi üles küttes, pinget kruttides.
Ma pole öelnud veel sõnagi Sarah’ kohta. Linda Kolde on mõneti ootuspärane Pinteri dramaturgia naine, kes jääb mõistatuseks: ta ei ole allutatav, nagu tõdevad naist ümbritsevad mehed «Kojutulekus». 1993. aastal lavastas «Armukese» Von Krahlis Jaan Kolberg, ka Gita Ränk jäi Sarah’ rollis tabamatuks sfinksiks. Kolde Sarah puurib saali oma hirvesilmadega, pilk kaval, jahe, apaatne.
Ei ma saanudki sotti, kui sihilik oli neljandast seinast läbinägemine, siiski näis, et naine jälgis publikut ainiti, ometi eeldamata kontakti. Kumb abikaasadest oli mängu algataja? Ilmselt mees, naine käivitus passiivsemalt, süttis tõrksalt. Mingi särts või vürts jäi partnerluses vajaka. Erootiline külgetõmme? Kui see pidigi olema lahtunud, siis hoopis kümneaastase kooselu veenev slepp?
Kuidagi ontlikuks, kombekalt mahendatuks jäi see Pinter, Piibelehe sõnadega öeldes «algaja edimene katseke». Kas lavastamisest saab näitleja Andres Mäharile lõks, näitab aeg.