Meie oma tõde, meie oma õigus – Vanemuine

Tammsaare “Tõde ja õigus”-e 1.osa on saanud Urmas Lennukilt veel ühe dramatiseeringu. Mina kuulun kahtlemata nende inimeste sekka, kes vähemalt siiani pole väsinud nendest (ja eriti Lennuki) ümbertöötlustest. Seekordki pakub Urmas Lennuk palju mahlakat ja elavat ning elusat enda loodud teksti Tammsaare tegelaste suuläbi. Kuigi lugu ise ju tuttav eestlaste enese tööga tapmise lugu… lootuses, et kui teha tööd ning näha vaeva, siis tuleb ka armastus… taipamata, et kui teha tööd ja näha vaeva, siis ei märkagi kui ja kas armastus tuli või oli, sest järsku on surm silme ees ja ongi kogu lugu…

Sa näed ja sa vaatad ja sa mõtled, aga miski on meis eestlastes nii sügavalt meie sisesüsteemidesse kodeeritud, et me ei saa seda elu ilma töösse end uputamata elada- see on meie lunastus, see on meie vabandus, see on meie jumal. Ja me ei saa aru, et elus on palju tähtsamaid asju, õigemini saame, aga paratamatult läbi töö on ka raha meie jumal. Ilma rahata ei saa… oleme ju laenude ja igapäevakulude orjad… ja kui mitte nende, siis ahnuse, edasipürgimise, rahulolematuse kehastused. Ja seda ei saa kellelegi teisele ette heita, sest igaüks ise on ka selles samas patus süüdi. Ja isegi täna vaadates seda klassikal baseeruvat lugu, liiguvad mõtted vahepeal kogu sellele töömahule, mis on vaja kiiremas korras kas juba veel samal õhtul pärast teatrit või kohe järgmisel päeval esimese asjana ette võtta ja ära teha… kui rumalad me olla võime… nagu orav rattas… nagu klappidega hobune… Ja ometi Tammsaare on selle meile puust ja punaseks teinud…

Vanemuise lavastus mõjub. Täpsemalt öeldes siis “Tanel Jonase” lavastus mõjub. Selles on lavastuslikke leide, mille päritolu võib olla ka tekstipõhine, aga Taneli kapsaaeda võib neid plusse igal juhul ka istutada mitmeid. Alates stseenide ja misanstseeride üleminekutest. See annab mitmes kohas mõnusa voolavuse ning tegevuse sidususe. Mis minule isiklikult väga meeldis oli see kuidas etenduse algusmeetritel vana Andres läks üle nooreks Andreseks ning samuti päris lõpus kuidas see noor vanaks jälle muutus. Kui millegi kallal nuriseda, siis mõned kunstilised valikud. Pidasin seda siiski ajastutükiks ja kui ettekandja närib nätsu või ühel tegelasel on teksased jalas, siis need muidugi võisid ju olla, aga millegipärast mõjusid need pisidetailid võõrastavad või ehk isegi ebausutavad just sellel ajal, selles kohas. Samuti kui nähakse mõnes kohas detailidega vaeva, ehk saunanaisele pannakse küll hallid kulmud näkku ja rippuvad rinnad, ent küüniuste tagant nähtavale tulevad suured rohelised exit-märgid, siis ei saa päriselt aru nende teatud kohtades detailide taga-ajamisest ent teistes kohtades lõpuni läbimõtlematusest.

Põnev oli näha ka viimase lavaka-lennu noori näitlejaid kandvamates rollides. Veiko Porkanen noore Andresena sobis väga hästi rolli – tõsine töömees, Vargamäe noorperemees, kes oma Krõõdalt poega ootab. Kuid pärast korduvaid etteheiteid tütarde ilmaletoomise järel kui naine lõpuks poja sünnitab ning seejärel taevasse lahkub, oleks nõus ka sellega kui lõpuks sündinud ja kauaoodatud poeg hoopis tütar oleks kui ainult oma naise tagasi saaks… Kärt Tammjärv pole päriselt “minu” Krõõt, kuid samuti huvitav lahendus ja kuigi ta heleda hjäälega polnudki, siis igati ingellik. Jaanika Arum, kes oli minu lemmik sellest lennust, on tegelikult praegu sama hea kui tema kursakaaslased ja ma ei teagi kas sellepärast, et olla võrdne teistega või sellepärast, et teised on järgi arenenud või oli tema oma karakteritest kõige kaugemal ning kuidagi tehislikum. Mõningast rabedust liiga tehtud diktsiooniga (eriti Tammjärv) või kerge ülepingutuse (eriti Arum) ja justkui oodatavate lahendustega võtavad nende kolme karakterilt ehk grammivõrra usutavust ja ka põnevust ära, ent nad kompenseerivad selle silmade sära ning värsketele lavajõududele omase selgelttuntava tegemistahtega. Kogenumad näitlejad torkasid minu jaoks oma headusega seetõttu ehk enamgi selles lavastuses silma. Minu jaoks tegi seekord ehk trupi parima rolli Karol Kuntsel Pearuna, aga võibolla lihtsalt on Pearu Lennuki üks lemmiktegelasi ja tema tekst ning teistest elavam karakter pääsevad muu masendavama olu sees ja kõrval rohkem esile ning mingis mõttes pakuvad vajalikku tasakaalu ülejäänud atmosfäärile. Samuti meeldisid minule kõik stseenid Maria Soometsa ja Priit Strandbergiga. Eriti nende esimene omavaheline – äpu Jussikese lähenemine Marile. Nii mõnus koomiline lõik kogu selle tõsise teema ja tegevustiku vahel. Ning sellest hetkest toimus minu jaoks see murdumine ning arusaam, et see tükk on ikka väga hea. Aga samuti ka Mari tagasitulek ühel õhtul koju kui ta on juba poolel teel perenaiseks. Maria Soometsa ja Priit Strandbergi kurbade kujude mäng läheb hinge ning muudavad need kaks tegelast minu jaoks kogu tüki tähtsaimateks. Aivar Tommingase mõnevõrra rahulikum ja isegi võiks öelda nüansivaesem karakter võrreldes tema tavaliselt värvikate tegelastega sobib ideaalselt vanaks Andreseks. Ta on ikka uskumatult hea ja just täpselt doseerinud oma karakteri põlemist ning mittepõlemist just vastavalt vajadusele. Riho Kütsari sauna-Madis toob samuti mõningaid kergemaid noote sisse ja ka tema suhu on Lennuk passitanud Pearuga võrdselt just seda mahlakamat teksti. Kütsar siiski päris nii suure mõnu ja hooga seda karakterit ei tundu võtvat, nagu Kuntsel oma Pearut. Või ka näiteks tegelikult oli sauna-Madis täiest Rakvere Teatri Albus mängitud Velvo Väli Pearu kaliibriga laheda selli tüüp, aga jah, kahjuks Kütsar ei vii Madist nii kaugele, ega võta endale nii suurt tükki. See ei pruugi ilmselt olla ka tema enda valik vaid lavastuslikku tervikut arvestades lavastuslik valik.

Eraldi tuleks mainida ka valguskujundaja Tõnis Järsi valgusrežiid, mis mitmel tasandil ja erinevates saali osades toimuva tegevustiku ja atmosfääri loomisele kaasa aitas.

Ja ometi on minu meelest esimene “Tõe ja õigus”-e osa (kolmanda osa järel) saaga igavamast otsast, siis ehk just tänu Lennuki dramatiseeringule on see täiesti samavõrdne nii psühholoogilisel tasandil kui need põnevamad osad, ehk teine, neljas ja viies osa. Loodetavasti saab ka neid tulevikus näha tema uusversioonidena Vanemuise või mõne muu eesti teatri laval. Mina küll neist ei väsi kui tekst nii hea on. Saal oli ka viimse kohani välja müüdud. Olgu mainitud ka see, et näitlejad plaksutati 4 korda kummardama ning oli ka inimesi, kes püstiseistes aplodeerisid.

Hinnang: 4+ või 5- pole veel otsustanud lõplikult, igatahes selle aasta siiani lemmik-teatrielamus nähtud 10st lavastusest. Suurimad plussid – Urmas Lennuki tekst, AH Tammsaare sisu, Tanel Jonase lavastus, Karol Kuntseli Pearu, Maria Soometsa Mari, Priit Strandberg Juss ja Aivar Tommingase Andres. Stseenidest meelidisid kõige rohkem vana Andrese üleminek nooreks Andreseks ja Jussi ligiajamine Marile. Igati väärt uusversioon! Nähtud etendus Tartus Sadamateatris 08.04.2015