Merca soolo – laip, tšello ja Leideni purk
Olgu ette rõhutatud, et ma varasemate nukrate kogemuste tagajärjel suhtun monotükkidesse rõhutatult pessimistliku eelarvamusega. „Vaim masinas“ korrastas vaenulikku hoiakut.
Teel vana anatoomikumi suunas kuulan tahtmatult pealt dialoogi, kus pisut tahmunud elukunstnik Toomemäe pingil taarakottide kolina vahele imestab, mis valu nii suurt hulka „lipsurahvast“ reede õhtul ajaloo kantsi suunas kannustab.
„Merca teeb poirood,“ teab ta pisut takusem, aga märgatavalt suurema lugemusega kolleeg. Jätkujutust võib järeldada, et krimkasid austavad mõlemad samavõrd kui põlastavad peenema tüübi vuntse.
Mehine Merca
Tegelikult ei kehasta Merle Jääger Vanemuise uuslavastuses mitte kuulsat Belgia detektiivi vaid – eestlase egoistliku mätta otsast vaadatuna – veelgi kuulsamat füüsikut ja Tartu ülikooli esimest rektorit Georg Frierdrich Parrotit.
Tasub ehk meenutada, et Merca galopeeris ka kolme kümnendi eest lavakunstikoolist välja mehe mundris. Täpsemini Halmeti hame üll. Parroti kuub päris kindlasti üle õlgade maha ei libise. Kui mõned põlved-siivsalt-koos istumised välja arvata, ei reeda kehakeel kusagil daami. Raudkangseljas rüht, kõikekuulvad kõrvad, katkematu žestide voog. Vokaalset omapära ei tasu üldse mainidagi.
Lavastaja Tiit Palu kinnitusel seisis teksti autoril Meelis Friedenthalil tükki kirjutades silme ees just Merca kuju. Kui see ka päris nii ei olnud, siis asjaarmastajast teatrisõbra silmis elab Merca Parroti nahas üpris mugavalt ja usutavalt. Hoolimata aukartustäratava mahu ning spetsiifilise sisuga tekstimassiivist, mis näitlejataril pähe on tulnud tuupida. Ehkki mängupaik pakub rohkelt ahvatlevaid võimalusi puldis ja laual lömitavate raamatute „sirvimiseks“, siis Merca spikerdamise sohisel pinnal liig tihti ei tatsu.
Vaieldamatult tuleb müts maha võtta igaühe ees, kes suudab üksinda püünelt publikut käpas hoida (kui tšellopausid maha arvata) terve jalgpallimatši (aga eks sealgi ole pall vahel „surnud“) pikkuse perioodi. Siin ulatab oma vaikiva abikäe kindlasti ka mängupaik ise. Kordumatu interjöör, mida ei suuda parima tahtmisegi korral kui tahes virtuoosne kunstnik laval järele aimata. Ühteaegu nii ängistav kui vahetut osalust pakkuv õlg-õla tunne. Sulle vaksa kauguselt silma põrnitsev näitleja. Akustika. Lõhnad. Süljepritsmedki. See pole sarikössitajale õdusat anonüümset varju pakkuv hämara kinosaali viimane rida. Siin sa oled kohal. Rohkem laval kui saalis.
Tegelaseks mängupaik
Tegelikult ongi „Vaim masinas“ unikaalne kogemus juba pelgalt auditooriumi enda pärast. Oleks isegi vaatemänguta. Kindlasti leidub terve ports neid eestlasi, kes kunagise tudengipõlve taaselustamiseks kipakale puitõrrele uuesti ronida sooviks ja seda usutavasti nüüd tekkinud võimalusel proovivadki. Esmakordnegi tutvus ajaloolise anatoomikumiga väärib omal nahal testimist.
Päris tugiisikuta ei saa siiski läbi ka nii vintske sell kui Merca. Laval lebav lehata laip toimib nii piksevarda kui silmsidemena. Kujutan üsna elavalt ette, et kui peakski juhtuma selline ime, kus saali sajakonnast kohast saab miski arutu apsaka tõttu vaatajatega täidetud olema vaid kolmandik, siis suudaks Merca-Parrot ka vaid laipa partnerina kasutades edukalt finišini triivida. Erilist tühjust tajumata.
Kohale aga tasub minna. Seda suisa pool tundi varemgi. Nimelt rõõmustab näidendi üks initsiaatoreid, TÜ ajaloomuuseum aegsasti fuajeesse kogunenuid kerge ekskursiga hoone ja sealsete isikute ajalukku. Ka kavaraamatukese soetamine tundub selle näite varal tarmukas valik. Sealt leiab teadmisi nii etendusse sisenemiseks kui järele settides.
Vaimu purki püüdmisest, peategelase eluloost, seostest konfliktideni olnu, oleva ja tuleva vahel, teatri ning teaduse ühis- ja lahusosast nagu ka muust sisulisest ei kirjuta ma nimme. Kes pidusse ei tulnud (lähe), jääbki ilma ja saab süüdistada vaid iseennast.
Isutab irriteerima
Võltsimatus lugupidamises värvika näitlejanna vastu, aga ausõna kangastus (ilmselt paruka süül) pisut ühtäkki enne lõppu silme ees Karlsson. Ilus, ülitark ja parajalt paks. Ei, Merle ei tolatsenud ega kugistanud aurumasinate tossus lihapallikesi. Aga miski nii visuaalis kui loomuses tekitas nii ulaka assotsiatsiooni. Omatahtsi pääses propeller põrisema.
Ehk tasuks Vanemuise lavastuskunstnikel isegi kaaluda võimalust lüüa Lindgreni klassikaga Mercaga veel üks kauakajav verstapost teatripõldu. Seeläbi ilmselt ka terve põlvkonna laste hinge ning südamesse. Anu Lamp ja Sepo Seemann peaks juba ette natuke värisema. Sest kus mürtsu peab saama, sinna sobib Merca samahästi kui heeringas rosoljesse.