Aprilli lõpus Vanemuises esietendunud „Tulleminek“ jutustab sõjapaatosest ja sõjategevuse reaalsusest, mis matab kangelased ja nende ootused porri ning tapab inimesi või vähemasti muudab neid igaveseks. Ooperis kasutatakse Trooja sõja kirjeldusi, mälestusi esimesest maailmasõjast ja eesti rahvalaule.
Ooperi kirjutamise protsessis töötas helilooja Märt-Matis Lill läbi palju sõjateemalist kirjandust ja mälestusi. Inspiratsiooni sai ta esimesest maailmasõjast ja teiseks suureks allikaks on Lääne kultuuriloo üks esimesi kirjateoseid „Ilias“, mis Lille hinnangul väga mitmetasandiliselt ja vastuoluliselt räägib sõjast. „Juba „Iliaski kõneleb sõja kahesest loomusest – indiviidide koondumisest massiks, kes on omaenda jõust joobunud ning täis usku, et see jõud muudab maailma; aga ka relvade tungimisest ihusse, elude katkemisest. Ajalugu võibki näha pingena sõja idealiseerimise ja selle tekitatud tegelikkuse vahel. Keskaja rüütlikultuur muutis elujõuliseks kujutluse sõjast kui suurte mõõtmetega turniirist, kus vaprad härrad said oma oskusi proovile panna, ilmutada jõudu ja mehisust. See kujutlus elas kuni esimese maailmasõjani, mille porised kaevikud ning anonüümsed massihävitusrelvad purustasid lõplikult kõik romantilised nägemused relvastatud konfliktist,“ jutustab Lill ooperi kavalehel ja lisab, et just sedasorti purunemisest räägib ka „Tulleminek“.
Ooperi idee sünnist kuni esietenduseni kulus kolm aastat ja suuresti valmis lavateos meeskonnatööna. Helilooja Märt-Matis Lill sai regulaarselt kokku libretist Jan Kausi ja lavastaja Taago Tubinaga. „Kolmekesi veeretasime seda palli üksteise suunas ja mõtlesime tõesti koos. Kõik me kolm mõtlesime nii libreto kui lavastuse peale, võib-olla muusika peale oli teistel raskem mõelda,“ meenutab Lill muusikasaates „MI“. Muusika osas toob ta välja, et mingis mõttes oli loomulik valada muusikasse sõjatraagikat ja masendust, aga väljakutse oli komponeerida muusikasse „sõjaoptimistlikku meeleseisundit, mis paneb noori poisse õhinal sõtta minema“.
Ooperi lavastaja Taago Tubin peab Märt-Matis Lille muusikat kihiliseks. „See on nii rikas maailm, mille ta üles ehitab, et see on lausa vaimustav minu jaoks,“ tõdeb Tubin. Ooperi lavastaja rollis on Tubin esmakordselt ning peab lavastusprotsessi väga põnevaks ja samas väga keeruliseks. „Muidugi me riskime sõja lugu tehes kunstis sellega, et me mingil määral võime anda toitu juurde sellele sõjaideele, mis niikuinii juba õhus on,“ adub Tubin ja kordab selguse mõttes, et ta ei arva, et sõda lahendus oleks.
Tubina sõnul ei jutustagi lugu niivõrd sõjast kui tegeleb inimese määratlemisega keset sõja ideed. Alguses on vaimustus, mis ajab noored poisidki sõtta, ja aegamisi „see idee imeb inimese tühjaks ja lõpuks jääb temast järele tühi kest,“ selgitab Tubin. Vaimustus asendub resignatsiooni ja tühjusega.
Libreto autori Jan Kausi sõnul võimaldab ooperižanr libretistil põimida teemakäsitlusse ratsionaalsete argumentide kõrval ka puhtalt emotsionaalseid karjatusi või väljendada nõutust, peata olekut. Kausi sõnul ilmub sõda selles ooperis vaataja ette „nagu sinepigaas kaevikus. See tungib sügavale tegelaste sisse – ning sugugi mitte alati füüsilise hävinguna. Mõned kuulevad sõja häält, millel on lugematu hulk variatsioone, need kostavad kõikjalt, haaravad kõik endasse, ulatuvad kõikjale; need panevad sõnad kahanema. Sestap pole sõjast naasev inimene kunagi enam endine,“ jutustab Kaus ooperi kavalehel. „Sõda, nagu iga teinegi piiripealne kogemus, toob inimeses välja elaja. Aga äkki on nii, et elajas inimeses tahab aeg-ajalt välja tuua sõja?“ küsib Kaus.
Ooper ei jutusta otseselt üheski kindlast ajalooperioodist ega poliitilisest olukorrast. Samuti ei tegele ooper moraali lugemisega. Viimast täpsustab Lill: „Ma ei tahtnud, et see muutuks liiga moraliseerivaks. Ma arvan, me kõik saame aru, et sõda on üks halvemaid asju, mis üldse saab olla, aga ma arvan, et ooper ei pea seda otse tingimata välja ütlema.“