Kaugelt koju tulnud lapsed toovad endaga kaasa isa väärtussüsteemist võõrandunud vaateid, isiklikke probleeme ja vanu konflikte. Mõranemas on ka professori abielu ning töösuhe kohaliku ülikooliga. Eluõhtu halastamatut murenemist raamib kolkalinna ahistav õhkkond, vana lagunev maja ning 1947. aasta ühiskondlikud olud ja majanduslik surutis.

Kuigi Priestly loomingus on olulisel kohal ka üldinimlikud teemad, nagu moraal, sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus ning inimsuhted, tekib Raudsepa «Perekond Lindeni» puhul küsimus teose ajakohasusest: miks sellist teksti siin ja praegu üldse lavale tuua, mida on sel praegusaegsele publikule öelda ja pakkuda?

Seoseid võib ju leida, kuid need kipuvad olema pigem otsitud kui loomulikud. Näiteks tööandjast ülikooli püüded vananevaid professoreid vastu tahtmist pensionile saata on eri aegadel olnud aktuaalne ka Tartu Ülikoolis. Või siis professori nelja eri jumalat teenivad lapsed: poeg Rex (Karol Kuntsel) teenib rahajumalat, tütar Marion (Piret Laurimaa) on pöördunud katoliiklusesse, vanim tütar Jean (Marika Barbanštšiskova) ülistab tööd ning noorim, Dinah (Linda Kolde) on end pühendanud kaunitele kunstidele.

Ometi mõjuvad nende omavahelised filosoofilised vaidlused teemal «religioon versus teadus» ebaloomulikult kunstliku ja konstrueerituna, jäädes nii publiku- kui ka eluvõõraks. Aktuaalseks võiks ehk pidada ka abikaasade suhteid olukorras, kus mees tahab jätkuvasti tööle keskenduda, naine aga, olles kogu oma elu mehele ja lastele pühendanud, soovib, et kaasa jääks pensionile, et saaks linnast ära sõita ja ise ka viimaks veidike elada.

Kuid sellegi liini sulgeb otsustavalt professor Lindeni suhu pandud kategooriline väide: mees peab olema seal, kus on tema töö. Naine peab olema seal, kus on tema mees. Ning abikaasal (Külliki Saldre) jääb üle ainult vabandust paluda, et tal endal üldse elus mingeid soove on, ning vaikselt siiski lahkuda. 1947. aastal võib-olla küll, aga huvitav, mida praegusaegne naispublik sellest arvab.

Vanemuise versioon «Perekond Lindenist» oleks kindlasti nõudnud jõulisemat lavastajakätt teose ajakohastamisel ning julgemat eemaldumist originaaltekstist, et teose aja- ja ruumiülesed teemad rohkem fookusesse tõuseksid. Kärpimist vajanuksid igavikupikkused ilukõnelised monoloogid ja tühjusesse sumbuvad dialoogid, mille jooksul publik laval toimuvaga kontakti kaotas ning mis lavastuse kolmetunniseks ähmasevõitu mammuttükiks venitasid.

Traditsioonilise psühholoogilise realismi lavale toomine nõuab väga selgepiirilist visiooni, mida otsitakse ja taotletakse, hoolikat suhestumist publikuga, väljatöötatud võttestikku pinge hoidmiseks ja tõstmiseks ning eriti head ja ühtlast ansamblimängu näitlejatelt – kõik see jäi Raudsepa lavastusest paraku puudu. Ehkki kunstilised tingimused õnnestumiseks olid justkui olemas – kunstnik Lilja Blumnefeldi lava- ning Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus lõid ilusa ja hingestatud tervikliku keskkonna, millest lavaline tegevus paraku irdus.

Ka näitlejatöödes polnud paraku suuremaid üllatusi. Olulisemaid rollitäitjaid teatri põhitrupist on Vanemuise tavapublik juba korduvalt täpselt samades maneerides mängimas näinud. Võimetelt ebaühtlane trupp viis tasakaalust välja ka lavateose tervikuna ning koostöö näitlejate vahel jättis soovida.

Kuigi Hannes Kaljujärv läks ekstsentrilise professor Lindeni rollis tõesti sügavuti, leides uudseid lahendusi nii verbaalses kui ka füüsilises väljenduses, ning pakkus nauditavat mängu, oli see paraku ühe näitleja soleerimine, mis süvendas lõhet ülejäänud trupiga. Selles kergelt kopitanud õhustikus mõjusid kohatise värske tuulepuhanguna noored naisnäitlejad Marian Heinat ja Linda Kolde, eriti viimane peretütar Dinah’ rollis.

Vahel muidugi juhtub, et muidu hea lavastuse mõni etendus laguneb ühel õhtul lihtsalt koost. Näitlejad on rabedad, nii teosega kui omavahel kontakti kaotanud, tasakaal on paigast ära, sõnad lähevad segamini, asjad pudenevad käest. Siiski jäi valitsema mulje, et Vanemuise «Perekond Lindeniga» on midagi natuke rohkem korrast ära kui lihtsalt üks õnnetu õhtu. Näiteks lavastaja selgepiiriline visioon ja teadmine, kuidas iseenesest ju tugevast ja ilusast originaaltekstist see kõige kangem ja mõjusam kontsentraat välja nõristada ning see nii näitlejatele kui ka publikule nauditavaks muuta.

Postimees, 21.10.2016