Miks tehakse asju, mida tegelikult teha ei taheta?
Vanemuise lavastus “Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal” tundub pealkirja järgi üks korralik krimka, eriti arvestades seda, et näidendi autor on rootsi detektiivkirjanduse grand old man Henning Mankell. Tegelikult pole mõrvamüsteerium selles loos keskne teema. See on hoopis Tanel Jonase lavastatud lugu ühe mehe keerulisest lapsepõlvest.
Lavastus räägib loo Hasse Karlssonist, keda kehastab Karol Kuntsel. See keskealine mees on saanud teate, et tema ema (Maria Annus), kellega ta pole 26 aastat eriti suhelnud, on suremas. Nüüd on mees keset külma talve teel emaga hüvasti jätma. Teel meenutab ta lapsepõlvesündmusi, mis on põhjustanud pikki aastaid kestnud kehva suhte emaga. Lavastuses kehastub Kuntsel kordamööda n-ö jutustajaks ja 13-aastaseks poisikeseks, kellel on just tekkinud uus sõber, kes teda halvale teele juhatab. See sõber on rikkast perest pärit noormees, keda kutsutakse Pääsukeseks (Priit Strandberg). Hasse emale Pääsuke ei meeldi, kuna viimase isa on austatud metsaülem, kuid Hasse perekond on väga vaene, käreda loomuga ema töötab kõrtsis, isa on vaimsete probleemidega erak ja nad vaid unistavad Pääsukese pere nõnda heast elust.
Minu jaoks on loo keskne teema küsimus: “Miks tehakse asju, mida tegelikult teha ei taheta?” Hasse oli hea poiss, kes ei oleks üksinda kunagi saanud hakkama selliste tegudega, nagu ta Pääsukese tõttu korda saatis. Poisid “maksavad kätte” inimestele, kes pole midagi halba teinud, nad kiusavad, võiks lausa öelda, et terroriseerivad süütuid inimesi oma lõbuks. Täpsemalt öeldes, Pääsukese lõbuks, sest Hasse saab juba pahandusi tehes aru, et nii teha ei tohiks. Inimestel on ikka kas või alateadlikult soov teistele meeldida, kusagile kuuluda. Lavastuses tuleb välja, et meeldimise saavutamiseks tehakse mõnikord ka asju, mille pärast on hiljem väga häbi, mis rikuvad kellegi elu või purustavad kellegi eluunistused. Kiusatavateks on kolm silmatorkavat karakterit: hobuseparisniku lesk (Külliki Saldre), üks ilma ninata trompetimängija ning sügavalt usklik naine, kes ootab kohtumist jumalaga. Viimaseid kahte kehastab Liisa Pulk.
Priit Strandberg on oma Pääsukese rollis väga hea: ta mängib väga tõetruult ja usutavalt manipulaatorist poisikest, kes paneb teised halbu tegusid korda saatma ja pääseb ise alati puhtalt. Lavastuses on üks stseen, kus Pääsuke nuttes Hasse juurest põgeneb, see on koht, kus ta peab kihlveo kaotamise tõttu hoidma oma keelt kümme sekundit külma käes vastu raudteerööbast, ja ilmselgelt haiget saab. Pääsuke läks endast välja ilmselt mitte valu tõttu, vaid seepärast, et esimest korda ei saanud ta oma tahtmist, vaid pidi ise olema kannataja rollis, mis talle sugugi ei sobinud.
Teise meeldejääva rolli teeb Maria Annus, kes kehastab vaest üles paistetanud jalgadega pereema, kes hoolib oma lapse käekäigust väga, kuid kes on lihtsalt elu hammasrataste vahele jäänud. Välimuse ja hääletämbri järgi tundub, nagu oleks ta juba päris vana ning see tekitas minus kui vaatajas pisut segadust, sest ta tundub etenduses kindlasti 60+, aga kuna Hasse on alles 13-aastane ja etendust jälgides on aru saada, et peres on ka nooremaid lapsi, siis tundub ema mulle kuidagi kahtlaselt vana. Igatahes mängib Annus kenasti välja oma tegelase suurima unistuse: sõita terve perega taas Rotterdami, merele.
Lavale ehitatud katkenud raudtee ja väike hurtsik selle all on kohad, kus etenduses tegevus toimub. Maas on lumi, vahepeal harva langeb paar lumehelvest juurdegi, kuni lõpuks seisab peategelane üksinda lumesajus. On kuulda tuule puhumist ja tekib täitsa tunne, nagu oleksin koos tegelastega ka ise keset külma talve.
Aga tuleme tagasi lavastuse pealkirja juurde. Erakordselt pikas pealkirjas lubatakse surnud naise kohta tõe paljastamist. Et saada teada, mis siis täpselt juhtus, kes süüdi on ja kas kurjategija ka oma karistuse sai, peab teatrihuviline lugeja ise oma silmaga seda Vanemuise teatrisse vaatama minema.