Millega torkab valge valge taustal silma?
„Suluseisus“ saavad kokku ja hakkavad teineteist toetama tehniline ja visuaalne kõledus ning oluline ja soe teema, kust tõuseb esile ka traagilisi nüansse.
Ilmselgelt on nii lavastaja Andres Noormetsa kui ka Vanemuise kõige värskem sõnalavastus „Suluseis“ selline, mille kohta saab ka vähese teatrikogemusega vaataja kindlameelselt tõdeda, et selline riskivaba ja publikukindel nüüdisaegne teater just ongi. Pole praegu pagulastest ja integratsioonist põletavamat teemat (mingi jahtumine vist küll juba käib) ning valget värvi lava on moodsalt sootu, universaalne ja steriilne. Koloriitse teema taustana on selline lava eriti silmatorkav ja tähendusi tekitav. Kui üldistades saab öelda, et tihti torkab suurte teatrimajade lavadel silma kooslus laud-tool-tegelane, siis „Suluseisus“ on vaataja ees justkui hästi valgustatud vitriin ja atmosfääri asemel kogetakse infotulva.
Vaevalt et Noormetsale on pandud kohustus osa publikust Tartu Uuelt teatrilt Vanemuisesse tagasi meelitada, ent pole võimatu, et selle lavastuse puhul võib sedasorti liikumine toimuda. Kuigi „Suluseis“ ei eristu ennekuulmatute ideede ja enneolematu teostuse poolest, mõjub see siiski värskelt, uuena. Kokku saavad ja hakkavad teineteist toetama tehniline ja visuaalne kõledus ning oluline ja soe teema, kust tõuseb esile ka traagilisi nüansse. Sisu ja vormi paradoksaalse koosmõju tõttu meenutab „Suluseis“ Noormetsa raadioteatri autorilavastusi, õigemini helitehnilisi seisukohavõtte või tähelepanusuunamisi.
„Suluseisu“ lugu, õigemini episood, mille valguses tegelasi ja probleemi näidatakse, on pigem anekdootlik kui tõsine rassistlik või antirassistlik konflikt. Peategelane K (Margus Jaanovits), kelle portree kogu lavastus suuresti ongi, on keskmine eesti mees (seda tinglikult, sest tegevus leiab aset Rootsis ja rootslastega, aga vahet pole, ka meie lasteaedades käivad juba pagulaste lapsed), kes avalikult ja seega pealiskaudselt on eesrindlik tolerant, ent hinges on asjad segasemad. Seda hingesegadust ei saa kuidagi hukka mõista, sest enne kui hukka mõista, tuleb mõista.
K kuueaastase tütre Lee (Kärt Tammjärv) ja tema „pagulasepoisist“ lasteaiakaaslase vahel leidis aset ütlemine ning info, millega Lee esines, oli pärit tema isalt endalt. Arusaamatus (mis paistab küll olevat ainult K enda peas) areneb meeleheitlikuks vabandusaktsiooniks poisi ema ees (Maria Annus), kuna tolle pere on nüüd otsustanud sealsest piirkonnast ära kolida. Selgub aga, et võõramaalasest ema ei tea lasteaiakonfliktist midagi, küll aga on ta hoopis kõrgharitud rootsi ajakirjanik (sündinud küll mujal) ja nad kolivad ära naise uue töökoha tõttu.
Kuigi Jaanovitsi tegelane üritab skisofreeniliselt selgitada tütrele omade ja võõraste olemust (muu hulgas taimetoitluse, mittelihasöömise ja jalgpalli kaudu) ning see poliitilist korrektsust või ebakorrektsust nõudev või esilekutsuv teema on pidevalt õhus, taandub see tasapisi siiski teisejärguliseks. Ma pole küll Noormetsa mais esietendunud „Othellot“ näinud, ent lavastaja ideetutvustus sobib mööndustega ka „Suluseisule“: „Kunagi kuulsin ühe teatri kassapidajat piletiostjale „Othello“ kohta ütlevat, et see on ju see jube lugu, kus neeger valget naist kägistab. Tänapäeval tahaks kõik vastupidi teha – pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ja kedagi ei kägistata. On rõõm ja joovastus – kirega elatud elu, mis tulvil armastust, armukadedust, õnne ja surma. On elusate inimeste rütm teekonnal igavikku ja surematusesse.“ Riina Oruaas aga sedastab „Othellot“ arvustades, et lavastuse maailm ei ole üles ehitatud „selgele polaarsusele, vaid pigem segadusest selguse otsimisele. Nii ei ole ka rassism selle lavastuse põhiteema, vaid vahend peateemani jõudmiseks“ (Postimees 14. VI 2016).
Nii on ka „Suluseisus“ aktuaalse ja kirgi kütva teema kaudu välja valgustatud hoopis igivana ja eksistentsiaalne küsimus: mida on vaja, et elu oleks selline, nagu Noormets „Othelloga“ seoses kirjeldas. Miks kaotab Jaanovitsi tegelane, kes muidu tundub normaalne ja kohusetundlik mees ning igati tubli isa, ühtäkki vaimse tasakaalu, inimlikkuse? See, et närv läheb mustaks justkui talle ammu tuttava oma ja võõra teema tõttu, ei paista põhjuse, vaid kanaliseerimisena. Tähelepanu äratab see, kellest lavastuse jooksul, kus tegelasteks on laps, tema isa ja vanaema, kasvataja ja teise lapse ema, kordagi ei kuule (möödaminnes K siiski lubab talle helistada) – Lee ema.
Enne veel, kui vaatajad hakkavad seda „puudujääki“ etendusel teadvustama ja märkavad, et sealt saab alguse lavastuse teine plaan, jõuab Jaanovitsi tegelane soovida oma ema (Leila Säälik) surma. Ometi oldi justkui heades suhetes ja käidi koos reisilgi. Samalaadse verbaalse ja alusetu ülespoomise pälvib Lee lasteaiaõpetaja Jana (Maria Annus), kelle kasvatuslikud ja ühiskondlikud vaated tunduvad K-le ühtäkki täiesti vastuvõetamatud. Niisiis, K tekitab palju esmapilgul raskesti põhjendatavat kära. Me ei saa teada, millal, miks ja kuidas see perekond killustus, kuid Jaanovitsi tegelase pidetuse tagamaa võib peituda seal. Aga mitte ainult, sest mingi paine on sees juba K lapsepõlveliinis, mis nüüd on Lee puhul tekitamas põlvkondlikku järjepidevust.
Eespool öeldu võib jätta mulje, nagu „Suluseis“ oleks emotsioonidest tulvil Venezuela seebika laadne toode, ent nii see pole. Kõik on põhjamaiselt mõõdetud ja klaar. Loo eri tahke – rassismiteema, selgus/selgusetus endas, kindlameelsus olla eelarvamusega jne – ei mängita sülge pritsides läbi, vaid pigem neid näidatakse või mainitakse. Juba lavakujundus (väljavalgustatud vitriin) soodustab või eeldab fragmenteeritust ja pinnapealsust, mis selle lavastuse kontekstis on täiesti omal kohal. (Tegelane võib sellises ruumis olla ükskõik kes ja kus, sest kogu info tuleb tekstist.)
Sellises katkendlikkuses on tähtis roll ka Marika Barabanštšikova tegelasel H, kes on küll lavastuse tähtis lüli, kuid kes asetseb nii loo kui ka lavategevuse kontekstis sõna otseses mõttes väljas, eemal, ent on seejuures siiski kohal. Ühest küljest on publiku seas istuv, etendust sissejuhatav ja näitlejate mängu vilega katkestav H vajalik selleks, et tema esitatud küsimuste ja neile saadud vastuste kaudu laekub vaatajale etenduse kulgemiseks vajalik info. Kuigi H-d võib käsitleda kas jumala, kohtuniku, lavastaja, K endise naise, ametniku, südametunnistuse või kellegi muuna, jään selle tegelase otsingul ikkagi teatrisse ja konkreetsesse teatriõhtusse. Kuna näitlejanna peseb enne etendust lavapõranda puhtaks, valmistades seda justkui ette rituaaliks või mänguks, ning ka Barabanštšikova „rollijoonises“ jääb ta ikka Vanemuise näitlejannaks, siis selline teatris olemise tunde rõhutamine tekitabki olukorra, et vaataja ei saa lukku väga sisse minna, ennast unustada, vaid tal tuleb kainelt kohal olla ja kaasa mõelda.
Kas ja kuidas mõjub selline killustamine rolliloomele, on muidugi iseasi. Küsida võib ka, kas „Suluseisu“ puhul saab üldse rääkida suurtest ja kandvatest rollidest, mis aga ei tähenda, nagu oleks näitlejate esituses midagi halvasti. Jaanovits saab keskmise, keskealise, kriisikolletega heaoluühiskonnas elava valge mehe esitamisega usutavalt hakkama. Kas K mõnevõrra ootamatud reageeringud on nüüd ainuvõimalikud ilmestama tema elulist fragmentaarsust, kuid Jaanovitsi loomebiograafias jääb see roll kindlasti märgatavaks.
Ma ei tea, kas või kui suure ümberkorralduse põhjustab Lee vanaema roll Sääliku teatritööde pingereas, kuid fakt on see, et kui ta ise vähegi tahab, võiks talle anda oluliselt suuremaid, keerulisemaid ja igas mõttes kandvamaid rolle, sest Sääliku teravus ja täpsus avaldub kõige paremal moel just ja ikkagi teatris. Kõnealune roll on selle hea tõestus.
Eks näitleja tüübist, olemusest sõltu ka, kuidas esitatav tegelane laval „elustub“. Annus on hea valik esitama tegelasi, kes mõjuvad kõikuma löönud valge mehe taustal kontrastselt ehk inimlikult ja meelekindlalt. Kõige problemaatilisem on Tammjärve kuueaastane Lee (tõsi, see on ka teistest keerulisem roll). Tammjärv mängib oma Lee kergelt erivajadustega lapseks, mis loo kontekstis võib anda juurde lisanüansi. Kui Leel aga seda kõrvalekallet tegelikult pole, siis tekivad muidu jõulise mängumootoriga Tammjärve mängus (või näitejuhitöös) küsitavused, sest tema mõneti maneerlik mänguviis tõmbab liigset tähelepanu.
Etenduselt lahkuja hakkab kindlasti paigutama lavastuse pealkirja nähtud loosse. Kus või millal oli suluseis? Kes oli suluseisus? Suluseisu sattumine – olgu jalgpallis või elus – pole veel midagi parandamatult halba. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ja olla vaikselt. Parem olla vait, kui hakata musta valgeks rääkima, sest nagu teame: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Noormetsa järjekordne lüli tema vaikusekuulutamise ahelas.