Milleks meile «W»
tähistab juubelihooaega «W», mis on kõike muud kui realistlik tagasivaade ajalukku. Tegevustiku lähtepunktiks on küll reaalsed sündmused ja inimesed, kuid nende lavale toomisel on rakendatud rohkem teravmeelset huumorit ja fantaasiat ning vähem taotletud ajaloolist täpsust.
Lavastus ei takerdu faktidesse ega püüagi tõele truu olla. Nii on lavastaja Ain Mäeots end justkui vabastanud kohusetundest mineviku ees ning selle võrra andnud rohkem vabadust mängule ja kujutlusvõimele. See ei tähenda, et ta oleks ajaloolise materjaliga lugupidamatult ümber käinud. Koomiline võttestik seab kahtluse alla ajaloolised tõsiasjad ja õpitud tõed ning näitab, et realism ei olegi tingimata vajalik rääkimaks lugu, mis võiks vaatajale korda minna.
Neli dramaturgi
Ajaloo kahtluse alla seadmine ei tähenda tingimata seda, et teatriloo huvilised peaksid koju jääma. Vastupidi, lavastus «W» suudab kindlasti kõnetada asjatundjad, aga kahtlemata ka asjaarmastajaid, ja tundub, et neidki, kes teatrist esmalt emotsiooni otsivad.
Lavastuse dramaturgid Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk on osanud teksti kokku kirjutada nii, et kõrvale pole jäänud ajaloolised faktid, teatrikunsti spetsiifilised küsimused ega inimlik traagika. See kõik on paigutatud ja doseeritud ajateljele nii, et iga järk teatri ajaloos omandab iseloomulikud jooned tollaste teatritegijate kunstilisi ja isiklikke ambitsioone peegeldades. Nii on muudetud massiivne ajalooline materjal publikule arusaadavaks ja hoomatavaks.
Teksti niisuguse mitmekihilisuse võlu peitub selles, et see suudab pakkuda nii head kui ka negatiivset äratundmist väga suurele osale publikust. Samuti selles, et toimib tõenäoliselt samal moel ka teatri kollektiivis.
Ja kuigi etenduses joonistuvad välja mõned peategelased, on väiksemadki rollid nii suurelt välja mängitud, et on esimestega võrreldes samavõrd meeldejäävad.
Võib eeldada, et publik ja trupp asetuvad lavastuse tekstimaterjali vastuvõtus samasugusesse olukorda – teadmata, kuidas täpselt kõik oli, aga selles midagi tuttavlikku tajudes – ja see lubab ajalugu näha laiemalt kui ainult ühe teatri või kitsa ringkonna loona. Kuigi on tegelasteks seotud inimesed, on ühe teatri lugu alati ka selle publiku lugu. See annab lavastusele tervikuna suurema üldistusvõime.
Lavastust aitab hoomata ka selles kujutatud aja kronoloogilisus. Lugu algab ajaliselt kaugemalt kui kutselise teatri sünnidaatum ja lõpeb umbmäärases tulevikus. Sinna vahele jäävaid sündmusi ühendab see, et need avavad ühel või teisel moel teatri olemise viise: kord tinglik, kord poliitiline, siis uuenduslik või religioosne.
Sellest tulenevalt on peaaegu kolm ja pool tundi etendust äärmiselt kontsentreeritud ja tihe, kuid rütmiliselt nii täpselt tasakaalus, et igav ei hakka, aga järg ka ei kao käest.
Kirev, aga ühtlane trupp
Tähelepanu aitab hoida ka trupp, mis koosneb draamanäitlejatest, ooperisolistidest, tantsijatest ja koorilauljatest, kes näitlevad, laulavad ja sooritavad ka keerukamat koreograafiat üllatavalt ühtlasel tasemel. See demonstreerib nii trupiliikmete žanripiire ületavat võimekust ja dünaamilisust kui ka imetlusväärset partneritunnetust.
Ja kuigi etenduses joonistuvad välja mõned peategelased, on väiksemadki rollid nii suurelt välja mängitud, et on esimestega võrreldes samavõrd meeldejäävad.
Ootamatult tekitab just see lavastus küsimuse teatri vajalikkusest. Ja kuigi see küsimus on ehk teatri tegijatele terav, ei pea etendusele tulnud publik vastust kaugelt otsima, sest elutervemat olemise vormi kui vaimukas ja mänguline, kahtlev ja enesekriitiline teater on keeruline leida.