„MINE TEA, KUHU NAD KÕIK JÄID…”

Teater.Muusika.Kino – Triin Truuvert 

„Huntlutsu” lavaruumi kohal hõljub pidevalt kerge huumori vari, mis ei lase toimuval liiga tõsiseks minna. Mida rohkem aega esietendusest möödas, seda mängulisemaks on lavategevus muutnud. Fantaasiast näitlejatel puudu ei tule, iseküsimus, kui haaravalt ja õnnestunult üks või teine võte etendusiti välja kukub.
Lavastuse aluseks on Mati Undi näidend „Täna õhta kell kuus viskame lutsu”, mis on kokku seatud Oskar Lutsu teoste põhjal.1 Undi näidendi omakorda ette võtnud Ingo Normet jätkab improviseerimist Lutsu teemadel ning toob selle lavale muudetud kujul, pealkirjaks „Huntluts”. Ulatuslike kärpimiste ja kohandamiste tulemusel on käesolevast õlgendusest välja jäänud sakslase ja venelase liini kandnud Sumpfentrop ja Bolotov, teiste tegelaste hulgast veel Uduvere Mall, ning ühtlasi on ka paljud stseenid saanud kärpimise teel lühema ja kompaktsema vormi. Selle lavaliseks tulemuseks on narratiivne tervik. Kevadest saab suvi, suvest sügis ja sügisest omakorda kevad. Armastatud koolipingid, millega alguses mööda lava vuratakse, asenduvad hiljem pikkade pulma- või talu majapidamises leiduvate laudadega. Vastavalt ajale muutuvad tegelasedki. Mõni vähem, mõni rohkem. Vooremaa sinised taevad ei kao aga kuhugi.
Enim tõusevad selles lavaloos esile sündmused „Kevadest”, „Suvest”, „Tootsi pulmast”, „Argipäevast” ja „Sü gisest”. Kui esimeses vaatuses on päe vakorral naiseksvõtmise ja mehelemineku plaanid, siis järgmises pooles näe me juba rohkem kooselu rõõme ja muresid kõrvuti võitlusega isamaa pärast ja oma talude soetamist. Tempokalt vahelduvate stseenide jooksul sööbib iga tegelane millegagi mällu, kuid lõppkokkuvõttes jäävad domineerima erksamad mälestused Paunvere meesperest, seda eeskätt seoses Kiire (Aivar Tommingas), Tootsi (Hannes Kaljujärv) ja Arnuga (Robert Annus). Naistegelaste hulgast võiks siia lisada Teele (Ragne Pekarev). Ühelt poolt oleneb see näitlejate osatäitmisest, teisalt ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et enamik stseene keskendubki just Kiire, Tootsi või Arnu tegemistele.
Liina Undi maalilisest lavakujundusest on võimalik osa saada juba enne, kui meile avaneb lavastuse värvikirev inimtüüpide galerii. Teravam silm eristab hämaruses lava kolmest küljest ümbritsevaid üksikult kõrguvaid seinu pastelsetes toonides, kaugustesse ulatuvate maastike ja pilvederohke taevalaotusega. Ruumilist efekti ja avarust soosiv kujundus omandab selgemad jooned koos valgusega. Seejärel sibab lavale Oskar Luts (Jüri Lumiste) lausumaks saali poole sissejuhatavaid sõnu. Veidi mureliku ja eksinud mulje jätab see Luts, kes igasse nurgatagusesse piiludes oma vana tuttavat koolipinki otsib. Otsib ja otsib, kuni järgmisel momendil astub juba hoogsal sammul lavale Paunvere koolirahvas, keda Luts kõrvalt jälgima asub.
Mitmel ajatasandil liikudes on Luts ühelt poolt kõrvaltvaataja ja kommenteerija rollis. Teisalt sulandub ta märkamatult oma mälupiltide sündmuste keskele, suhtleb tegelastega, olles nii justkui üks teiste hulgas. Lumiste mängitud Luts on laval nagu vana rahu ise, kes oma vaiksel ja enesekindlal moel läbi aastate liigub. Erandina võiks siinkohal välja tuua Tootsi unenäo, mida Lumiste on hakanud etendustes üha ilmekamalt ette kandma. Põnevust toetab nii rohke žestikuleerimine kui ka suurest õhinast ja erutusest pulbitsev jutustamisviis. Üldiselt domineerib Lut sus tasasem pool, kuid ka seal on ole mas omad kavaluse momendid, mis väl jenduvad eelkõige tema pilgus ja tagasi hoidlikus, ent mõjuvas muiges.
Niisamuti lasub kirjeldaja roll aegajalt Lible õlul (Janek Joost), kes ilmekalt ja kaasakiskuvalt mõningatest 36 stseenidest kõrvalseisjana jutustades ülevaate annab. Näiteks Tootsi ja Teele pulmatseremooniast või Tootsi ja Kiire sahvris käimisest, mida nood Lible kirjelduse ajal pantomiimiga jäljendavad. Nii mõnigi kord kipub Lible Lutsuga tema raamatusse kirjapandu üle vaidlema. Erinevalt Arnust ja Kiirest, nendest tulihingelistest vabadusvõitlejatest, pole Liblele omased ülevoolavalt kõrgelennulised sõnavõtud. Pigem armastab ta iga natukese aja tagant lausuda madalal bassihäälel: „Vat sulle kala!” ning oma klaasistunud pilguga silmsidet vältides mööda lava ringi lehvida, kaks pudelit pintsakutaskutes ja viinapitsid sõrmede vahel.
Lavastuse kesksele kohale tõuseb Tomminga Kiir kogu oma koomilisuses. Kergatsist rätsep, kes üritab peenemat sorti mehena teistest alati sammu võrra ees olla — käib ringi selg sirge ja õnnis naeratus näol. Ei puudu temas armukadeduse ja trotslikkuse jooned ega siiras lapsemeelsus ka täiskasvanueas, sellest annab tunnistust eeskätt Tomminga erakordselt elav miimika. Need alalõpmata suured ja imestavad silmad saadavad kõikjal Kiire reaktsioone. Niisamuti võib ta ühel het kel käituda nagu peen meesterahvas muiste ning järgmisel momendil hü pelda ja lennata mööda lava, käedjalad laiali. Omal kohal on ka Kiirega vahetpidamata juhtuvad äpardused, mis muudavad ta saamatuks ja hädiseks, ent siiski mitte liialdatult. Rõõmsameelsus asendub virilusega, piiksuv ja pinisev hääl omandab siin-seal veel kõrgemad noodid. Meenub, kuidas Kiir luhtaläinud Venemaa-sõidust ülejäänud seltskonnale monoloogi peab: Lible — Janek Joost, Arnu — Robert Annus ja Luts — Jüri Lumiste. teater muusika kino 37 sini-valgetriibuline pluus seljas nagu mõnel vanglapõgenikul ja mitte kopikatki taskus. Ent koos vanusega tuleb Kiirele juurde ka mehelikkust ja oskust oma huvide eest seista. Ei jää puudu ka kavalast leidlikkusest — seda suhetes Juuli (Marika Barabanštšikova) ja Maaliga (Maarja Mitt). Töökad õmblejannad on üsna varju hoidvad ja alandlikud tegelased, kes on nõus kõigi ja
kõigega. Stseen, kus tegeldakse kahe naise ja lapse probleemiga, on lahendatud nii, et mõlemad naised istuvad eraldi toolidel, üks ühes ja teine teises lava ääres, ning emma-kummaga rääkimiseks pendeldab Kiir nende kahe vahel. Aeg-ajalt niisuguses tardunud poosis istudes ja kivistunud pilgul eri suundadesse vaadates meenutavad Juuli ja Maali portselanist nukke, keda võib ühest kohast teise tõsta. Mõlemad on omamoodi lihtsameelsed. Juulis leidub ehk natuke tasakaalukust ja mõistlikkust, kuid eks saa temalgi ükskord mõõt täis. Julgelt haarab ta viinapudeli enda kätte, ronib laua peale ning laseb kuuldavale haledavõitu karje. Sellele järgneb omakorda monoloog sellest, kuidas kogu tema elu Kiire kõrval näib olevat üks lõppematu tööpäev.
Kaljujärve Toots on üks tavalisest aktiivsem meesterahvas, kes ei pelga ohje enda kätte haarata. Ikka leiab ta võimaluse, kuidas ennast ja teisi lõbustada. Ergas vaim ja rõõmsameelsus saadavad teda kõikjal. Venemaa õpingutelt kodumaale naastes on Toots tükk maad küpsem, otsiva vaimuga ja eneses selgusele jõuda püüdev, kuid väga palju me tema hinges toimuvat siiski ei taju. Oma huumorimeelt ta seejuures ei mineta. Mida rohkem sündmused sügise poole liiguvad, seda mõtlikumaks ja tõsisemaks Toots muutub. Pärast pulmi teise vaatuse alguses jääb ta koos Teelega üldse pigem tagaplaanile. Kaljujärv tunneb suurt rõõmu laval lustimisest. Iga etendusega näib ta üha rohkem hoogu juurde saavat, nakatades sellega vahel ka teisi näitlejaid. Näiteks Tanel Jonast (Imesson). Vahel ei saa arugi, kas need kaks laval kaelakuti koos olles nutavad või naeravad… Imeliku ja Tõnissoni tegelaskuju ühendamisel sündinud Imessonis on nii üht kui teist tegelast, kuid Jonase kehastuses domineerib Imessonis rohkem Imelikule omane rõõmsameelne flegmaatilisus. Selles ühepäevaliblikas on edevust, üleolevust ja poeetilisust, mida saadavad nõtke žestikuleerimine ja pehmel hääletoonil kõnelemine, sellele lisandub veel hoogsa ja hingepõhjani läbi tunnetatud kandlemängu imiteerimine — kannel on küll laval, aga heli tuleb kõlaritest —, ja polegi rohkem vaja, et pääseda siit reaalsusest kuhugi, kus ei kummita ükski mure.

Argitasandist viib eemale ka Andres Sarve valguskujundus, mis muudab unenäolistes stseenides lavaruumi ühes tegelastega muinasjutuliseks ja müstiliseks maailmaks. Rõõmsamat ellusuhtumist toetab ka osa muusikalisest kujundusest, mis ulatub Mike Oldfieldist Arvo Pärdini. Siin leidub üdini kevadeomaseid meloodiaid, kuid võõrad ei ole ka sürreaalsed toonid koos vastava valgusega, mis toovad esile te – ge laste nihestatuma poole. Seda näiteks Tootsi ja Teele pulmalauas, kus eestlasliku rahu ja tõsidusega istunud rahvas paarikümneks sekundiks hullunud metsaliste kambaks ümber kehastub.
Niisuguseid nihestatud momente, millest aimub „undilikkust”, esineb lavastuses veelgi. Tervitatakse ju Mati Untigi punase valguse ja tangoga, mis paneb tegelased justkui nõiakütkes hoogsal tantsusammul mööda lava lii38 kuma. Tundub, et Normet on võtnud Lutsu ja Undi ning nendega igapidi mängides loonud täiesti omaette maailma, milles on tunda nii normetlikku ratsionaalsust kui ka undilikke fantaasiamänge.
Tootsi energilisusele on vastukaaluks oma tüübilt unistav ja hellahingeline Arnu. Niivõrd süütu ja eluvõõrana mõjub ta oma koolikaaslaste kõrval, olles mõjutatav igast väiksemastki tuulepuhangust. Niisamuti on talle omane ülim emotsionaalsus, mis väljendub ootamatutes raevuhoogudes. Niisugune üllatav, võiks öelda lausa plahvatuslikult ohtlik ägedaloomulisus tuleb kõige paremini esile stseenides Kuslapiga (Markus Luik), kus Arnu keelab tal Imessonile kodutöid näidata ning hiljem temalt pigistamise pärast andeks palub. Mida elavam ja provotseerivam on Kuslap oma peenikese hääle ja muhelemisega, seda rohkem ta Arnu viha võimendab. Kui ainult Arnu tekst sinna suure viha sisse nii ära ei kaoks…
Luige Kuslap on üks salakaval tegelane. Koomiline ja traagiline vaheldumisi. Hilisemas eas asendub kavalusesäde tema silmis järk-järgult vaikiva, ent vihasema pilguga. Kogu oma olekult tõmbub ta üha rohkem kaitseseisundisse, apaatsesse melanhooliasse. Liikumatuna seistes vahib ta kivistunud pilgul eemale, olles justkui elu poolt ära ehmatatud. Kui ta oma kurvast saatusest kõneleb, aeg nagu peatuks.
Aja möödudes süveneb ka Arnus tõsimeelsem ja nukram pool. On ka rohkem vaoshoitust ja iseendasse kapseldumist, kuid äkilisemaid tundepuhanguid kohtab nüüdki, seda eeskätt suhetes Virvega (Eva Püssa). Teises vaa tuses tõuseb üheks keskpunktiks Ar nu ja Virve abieludraama. Häbelikust ja salajaste tunnetega koolitüdrukust saab veetlev naine, kes tundub sarnaselt Arnuga kurvameelsusele kalduvat, igatsedes samal ajal ka pisut lõbusama seltskonnaelu järele. Konflikt Arnu ja Virve vahel Virve reetlikkuse pärast viib mõlema emotsioonid äärmustesse, ilmnevad lausa kerge hüsteeria märgid. Kokku võttes on mõlemad õnnetud kujud, tõmbudes vaikivas raskemeelsuses kähisevi hääli tagasi oma üksildastesse maailmadesse.
Pekarevi Teele on kuraasi täis tegude inimene, nagu Tootski, kes ei jäta midagi saatuse hooleks. Nähes, et suhted vastassooga kuidagi edeneda ei taha, kaupleb ta end lõpuks Tootsilegi ilma igasuguse romantikata naiseks, et vaigistada oma rahutut hinge. Oma kärsitu ja upsakavõitu loomuse tõttu võib ta igaühele ootamatult peale käratada ning järgmisel momendil naeratada nagu ingel. Kuid mida rohkem aeg edasi läheb, seda leplikumaks ja tagasihoidlikumaks ta muutub.
LAUR: Teie naene istub siin?
JULK-JÜRI: Ei, minu oma on kodus. (Laur osutab ühe meeskülastaja kõrval olevale tühjale kohale.)
LAUR: Nää, säält on üks naene juba ära läinud. Teie naene läks ära, jah?
JULK-JÜRI: Äkki oli sääl tegelikult kaks meest?
LAUR (rõdu suunas): Aga kas teie olete kunagi armastand?
LUTS: Sääl neid nii vähe…
LAUR: Teeme nüid nii, et need, kes on armastand, need tõõsevad püsti. (Kõik istuvad. Vaikus.)
LAUR: Eestlased. (Paus.) Aga teeme nüid nii, et need, kes on armastand, need jäävad istuma. (Kõik istuvad. Ja muigavad.)
LAUR: Milline üksmeel.

Sõltuvalt etendusest ja publikust on tulnud ette, et tegelastel jätkub juttu kauemakski. Vahel kujuneb see omamoodi humoorikaks vestluseks, aga mõnikord läheb vähe pikale ja muutub igavaks. Mida kaasaelavam publik, seda rohkem hoogu näitlejad juurde saavad ja seda lõbusamaks mäng kisub. Näiteks pulmalauas, kui peetakse kõnet või lauldakse mõnd viisijupikest, on vahel nii mõnelgi raske tõsise näoga saali poole vaadata.
Üksteisele järgnevate sündmuste kiires kaleidoskoobis on vähe tunda „lutsukivi hüplemist meenutavat katkendlikkust ja minnalaskmist”, mida Unt on Lutsu vaimule omaseks pidanud. Mida paindlikumad ja mängulisemad näitlejad oma rollides on, seda sujuvamalt toimuvad üleminekud ühest pildist teise. Seda nauditavamad 40 on ka tegelaste maalähedane ja nüansirikas kõnekeel ning stseenist stseeni ümberlülitumised, mida saadab värvikas kehakeel. Tootsi ja Kiire sahvriskäimise ning lapsele nime valimise pildid poleks pooltki nii haaravad, kui nendest puuduksid tegelaste pantomiim või tantsisklevad stepisammud.
Lõpp kujuneb aga oodatust teistsuguseks. Ei näe me siingi lutsu viskavaid tegelasi, nagu Unt oma näidendis on kirjeldanud. Kõik tegelased kogunevad lavale, käes ajalehed, kus ilutseb ülesvõte Stalinist. Kuuleme, kuidas Luts saab oma töö eest aunimetuse. Viivu pärast lausub vastne rahvakirjanik aga järgmised sõnad: „Aasta 1949. Mine tea, kuhu nad kõik jäid…” Kostab rongi kõminat, mis läheb üha valjemaks ja valjemaks, et siis pimeduses kuhugi kaugustesse kaduda. Vaikus.

Kommentaarid: 1 Mati Unt on näidendi saatesõnas loetlenud järgmised tekstid: Kevade; Uusi pildikesi Kevadest; Suvi 1—2; Tootsi pulm. Argipäev; Sügis; Mälestused I; Vaadeldes rändavaid pilvi; Mälestused III; Ktora godzina?; Punane kuma; Sõjarändur; Pikem peatus; Päevikud 1915—1919; Viimane päe vik; Näidendid; Jutustused I; Jutustused II; Jutustused III; Kirjad Maariale. Haarald teotseb; Karavaan; Jüri Pügal; Följetonid; Rõõm; Nukitsamees; Ajalehed Edasi ja Noorte Hääl 1946—1952 (artiklid); Eesti Kirjandusmuuseumi Lutsu fond (sealhulgas „Teekond Alamusele” ja „Mälestusi 1944. aastast”); Mälestusi Oskar Lutsust.