Mladen Kiselov võtab eesti teatris juured alla

Mladen Kiselov (sündinud 1943), saatuse õnneliku keerdkäigu tahtel hiljuti Eestisse elama asunud lavastaja, on igas mõttes rahvusvaheline mees. Alustanud lavastajaõpinguid oma kodumaal Bulgaarias, läks ta 1960ndatel õppima Moskvasse Anatoli Efrose käe alla (Ingo Normeti kursusekaaslasena). Pärast seda jõudis ta taas tegutseda Bulgaaria teatrites ja filmides nii näitleja kui ka režissöörina ning teha viljakat tööd teatrilavastaja ja -pedagoogina Ameerika Ühendriikides, olles ametis ühes sealses vanemas, Carnegie Melloni ülikoolis. Eestis oli Kiselovile kiireim tööpakkuja Tallinna Linnateater, seejärel sai jaole Vanemuine. Mõlemas teatris tuli tänavu lavale ameerika psühholoogilise draama tähtteos: Tallinnas Edward Albee’ „Kes kardab Virginia Woolfi?”, Tartus Sam Shepardi „Maetud laps”.

Oled eri aegadel olnud tihedalt seotud bulgaaria, vene, ameerika teatritraditsiooniga ning nüüd saanud esimesed kogemused eesti teatrist. Kui suur on teatris rahvusliku karakteri osatähtsus? Või on ikkagi olemas vaid hea ja halb teater, head ja kehvad näitlejad?

Rahvuslik karakter on nüüdisaegses teatris teisejärguline. Hea teater peab jõudma otse mis tahes rahvusest vaataja südamesse, tooma esile loo universaalse olemuse. Kordan Stanislavski kuulsat soovitust oma näitlejatele: „Kui mängite negatiivset tegelast, püüdke leida temas midagi head”. Mina ütlen: „Kui mängite konkreetsest rahvusest tegelast, leidke oma rollis jooni, mis tõuseksid rahvusest kõrgemale ja väljendaksid universaalselt inimlikke omadusi”. See, et olen palju aastaid vaadanud mulle võõras keeles, ka eksootilistes keeltes tehtud teatrit, on õpetanud mind nautima teatri puhast, mitteverbaalset külge. Armastan vaadata teatrit, mis läheb kaugemale oma rahvuslikust karakterist. Totaalse teatri hästi üles ehitatud lavastus võib rääkida mu südamele rohkem oma looja rahvuslikust karakterist kui teksti pandud „rahvuslik karakter”.

Lavastaja temperament, maitse ja tema sõnumi inimlikkus, rütmi muusika ja visuaali valikute ilu, misanstseeni nutikus, ruumi kasutamise meisterlikkus, heli ja valgus, näitlemise rikkus ja kvaliteet, kehakeele ekspressiivsus, ilmete intelligents, hääle ja silmade väljenduslikkus – kõik see on tänapäeval, rahvusvahelise, mitte rahvusliku teatri mõõdupuu. Teater ei ole enam pelgalt sõnad. Seda öeldes olen ma kaugel teksti olulisuse eitamisest. Sõna jõud draamateatris on ürgne ja vaieldamatu. Piiblis on öeldud: „Alguses oli sõna”. Seal ei ole öeldud: „Alguses oli videoekraan”. Tänapäeva teatris ei jookse eraldusjoon rahvuste vahel piki rahvuslikku karakterit. On üks teine eraldusjoon: ühel pool andekad ja teisel pool andetud, rahvusest sõltumata. Sellesse ma usun. Talendi loominguline jõud võib üllatada ja erutada igal hetkel igas riigis – olgu tegu sõnade või videoekraaniga. Eestis nähtud etendustel olen nautinud puhta teatrirõõmu hetki, mida on pakkunud oivalised eesti näitlejaid. Nende esimene ja kõige tähtsam „rahvusliku karakteri” joon on nende talendi universaalsus, suutlikkus murda keeleline barjäär.

Eesti keeleski ilmunud „Tänapäeva teatri leksikon” ütleb sinu kohta, et oled vastuvõtlik näitlejate ettepanekutele ja lood mängurõõmu õhkkonna. Kas see on olnud sulle professionaalne probleem – kuidas ühendada mängurõõm ja improvisatsioon ning eesmärgipärane ratsionaalsus?

Noore mehena oli mul õnn jälgida oma unustamatu õpetaja Anatoli Efrose proove. Need hetked on ikka veel mu silme ees – kui ületamatu näide imelisest tööst näitlejatega. Nagu iidne maag segas ta kokku ratsionaalsuse ja mängurõõmu, täpse tegevusplaani ja imeliselt avara improvisatsiooni. Neid tegureid olen proovinud järgida ka oma proovides. Mul pole kunagi olnud oma näitlejatega professionaalseid probleeme. Alustan iga lavastust, teades väga täpselt keskset mõtet, mida ma tahan öelda, sealjuures omamata väga selget ettekujutust, kuidas seda saavutada. Aga pole vaja karta: ma ei ole ju üksi, minu näitlejad on ka seal, et mind aidata. Iga lavastuse puhul uued näod, uued individuaalsused, aga sama ind koos fantaseerida, mängida ja uurida. Proovid näitlejatega on olnud parim aeg minu elus. Me anname üksteisele lootust, palju uusi mõtteid ja elurõõmu. Mina sütitan neid visiooniga, nemad nakatavad mind oma improvisatsiooniga. Kõige tähtsam on hoida suhtlemiskanalid kogu aeg valla. Elu on väga lühike, võib-olla me ei kohtu nende inimestega samas ruumis enam kunagi. Koos lavastuse tegemine peab olema mälestusväärne aeg igaühele meist, see on aeg, mil me kõik anname endast oma parima. Mängurõõmsas ja mõistvas õhkkonnas on lavastaja igal ratsionaalsel mõttel palju suurem väljavaade realiseeruda. Huumoriga tehtud märkused-parandused võetakse vastu valutumalt, neisse suhtutakse aga palju tõsisemalt. Ja ei mingit solvumist. Me oleme siin selleks, et koos elada, mitte selleks, et koos proovi teha. Tänane päev ei tule enam kunagi tagasi, mõelge sellele. Anname igaühele inspiratsiooni ja usku, palju naeru ja lihtsalt õdusat olemist üheskoos. „Memento mori,” ütlesid targad vanad roomlased. Mulle tundub, et nad teadsid nii mõndagi ka teatrielust.

Kui tähtis on sulle teatris mood? Kas moodne olla on teatris omaette väärtus?

Sõna „mood” ajab mind lihtsalt naerma. Mitte ainult teater vaid ka kõik teised kunstiliigid, isegi elu peab olema moodne? Mida see tähendab? Kujutleme enesetähtsust kiirgavat van Goghi või Juhan Viidingut hommikust õhtuni tegemas endale PR-kampaaniat, et olla moodne. Või Võssotskit, Okudžavat, Piafi ja Breli hüppamas laval, mikrofon näo külge kleebitud, ümber kargamas plastikust taustatantsijad – et olla moodne. Või ahvatlevalt naeratavat Tammsaaret, seljas tuhandeid maksnud särk ja pintsak, glamuuriajakirja esilehel – et olla moodne. Keegi on öelnud, et miski ei lähe moest nii kiiresti kui mood ise. Tõmbaksin selle teema siinkohal kokku, mu suhtumine peaks olema selge.

Kas kirjeldaksid korraks oma lavastamistööd Eestis keelekasutuse seisukohalt: töö käis vaheldumisi inglise ja vene keeles, mõtlemistasandil lisandus ilmselt veel ka sinu emakeel. Kindlasti tegi pidev ümberlülitamine töö keerulisemaks, aga ehk on sellise meetodi puhul ka mingid eelised ainult emakeeles töötava lavastaja ees?

Näen seda protsessi dialektiliselt ja seepärast pakkus see mulle suurt rahuldust. Raskused ja eelised olid omavahel põimunud, kuid proovipäeva lõpuks stimuleerisid need nii mind kui ka näitlejaid ja kogu loomingulist protsessi. See vene-inglise segakeel süstis tõesti positiivset jõudu ning aitas mul jääda erksaks ja uudishimulikuks kuni esietenduseni. Kaks Eestis tehtud lavastust, mis on mul nüüd loomingulises pagasis, kinnitasid, et vastus minu põhilisele küsimusele enne proovide algust – kas ikka tekib tõeline ja produktiivne kontakt minu ja kohalike näitlejate vahel? – on kindlasti jaatav. Minu tänusõnad selle eduka interaktsiooni eest kuuluvad kannatlikkuse, sõbralikkuse ja kõrge professionaalse suhtumise eest mu imelistele eesti kolleegidele: Andrusele, Epule, Argole ja Hortensiale Tallinna Linnateatrist ning Aivarile, Küllikile, Margusele, Karole, Martinile, Maarjale ja Raivole Vanemuisest. Nende pärast oleksin valmis tegema seda tööd uuesti. Tänu neile oli see töö suur rõõm. Ehk ühel päeval ma söandan ka rääkida müstilist eesti keelt, lisades sellegi keele omaenda keelte paabelisse. Sel juhul on see rõõm ilmselt veelgi suurem, pannes meie fantaasia proovisaalis möllama väljaspool igasugust kontrolli. Need näidendid on mõlemad traditsioonilised, jutustatakse üks lugu. Küllap oled kuulnud lavastajatest, kes soovivad teatris kõrvale jätta igasuguse narratiivialge, samas on teada, et publik läheb teatrisse tihti just lugu jälgima. Milline võiks olla mõistlik tasakaal? Kas neid pooli on võimalik lepitada? Tõid üsna täpselt välja tänapäeva kaks vastandlikku lavastajatüüpi, nimetagem nende meetodit: pro-storytelling’uks ja counterstorytelling’uks – lugude jutustamise pooldajad ja eitajad. Nende kahe vahel asub lavastaja segatüüp, kes üritab lepitada vastandlikke vaateid, sealjuures enamasti edutult.

Mulle on Hamleti lause „The play’s the thing” („Näitemäng on peaasi”) endiselt aja- ja asjakohane. Ilmselt mõistad, et arvan enda kindlalt loopooldajate hulka. Loomulikult kostab kibedat irooniat, isegi sarkasmi lugude jutustamise eitajate leerist. Hiljuti kuulsin oma kolleegi teleris kõige tõsisemal toonil rääkimas, et lavastajad, kes on huvitatud teatris loo jutustamisest, on teisejärgulised käsitöölised, sest „nad lihtsalt kordavad kellegi teise samme”. Counter-storytellinglavastajad, keda ta tituleeris ka „autoriteatri” tegijateks, asetas see kolleeg aga pjedestaali kõige kõrgemale astmele. Mina kui lavastaja naudin klassikaliste tekstide tõlgendamist ning leian lugude jutustamisest palju rõõmu. See poissi arvab mu automaatselt mitteautorite kilda! Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on iga tõeline kunstnik alati ka autor. Kui ta on unikaalne looja, kelle loodu ei ole kellegi kopeerimine, siis see ongi tõestus, et meil on tegemist autoriga. Herbert von Karajan, Claudio Abbado, Leonard Bernstein on kõik autordirigendid, vaatamata sellele, et on interpreteerinud samu klassikalise muusika teoseid (nagu teevad pro-storytelling-lavastajad teatris), igaüks neist on absoluutselt erinev, ainulaadne kunstnik.

Aga tegelikult võib ju igasuguses teatris üles leida narratiivse alge?

Kindlasti, selles mõttes jutustavad counterstorytelling-lavastajad samuti lugusid. Lugude jutustamine ei tähenda ju ainult teatud viisil traditsiooniliste näidendite lavastamist, see on igasuguste etenduskunstide ja ka arhitektuuri põhiline printsiip. Ei sa olla kunstiteost ilma narratiivita. Džässmuusika ja klassikaline muusika on muusikalise jutustamise kaks viisi. Abstraktne maal ja skulptuur ning figuratiivne maal ja skulptuur on visuaalse narratiivi kaks erinevat vormi. Islami mošeede geomeetriline kunst ning kristlike või budistlike pühapaikade figuratiivne kunst on lihtsalt vana religiooni kaks narratiivi vormi. Kui luuakse midagi ajas ja ruumis, tekitatakse mingi liikumine. Kui lood mingi liikumise, siis oled alati loomas lugu. Palju tõsisem kui lugude jutustamise küsimus on aga lugude kvaliteedi probleem. Mõistagi on see probleem rahvusvaheline. Counterstorytelling-lavastajate „oma” dramaturgide tase teeb mind murelikuks. Pro-storytelling-lavastajatele leidub lava tarbeks hulgaliselt imelisi, jõulisi lugusid, seda tänu klassikaliste ja nüüdisaegsete draamakirjanike suurele tööle. Counter-storytelling-lavastajad kasutavad valdavalt omaenda tekstimontaaže, sageli kirjutavad või improviseerivad teksti näitlejad ise, sageli on see tekst aga ilma igasuguse poeetilise või filosoofilise väärtuseta. Just dramaturgiliste oskuste puudumine teeb need lavastused nii lamedaks, et juba pool tundi pärast etenduse algust tunned igavust, vaatamata sind tsunamina ründavale valjule helile, üheskoos kargamistele, helendavatele ekraanidele, lavalt karjutud nilbustele ja ilmselgelt teeseldud entusiasmile.

Lõpetuseks mõistagi küsimus Eestiga seotud tulevikuplaanide kohta. Millised need on?

Nagu eespool ütlesin, eesti näitlejate töö on avaldanud mulle sügavat muljet. Mu teatrielu on jagatud Uue ja Vana Maailma vahel. Iga kord, kui mu töögraafik lubab jälle eesti teatris juured alla võtta ning siin uuesti lavastada, teen seda suurima rõõmuga. Tunnen, et olen saanud oma eesti sõpradele kinkida midagi värsket ja loomingulist – kõike seda olen saanud tagasi omakorda nendelt.