Musta laega lavastus
Madis Kõivu ja Vaino Vahingu kirjutatud «Faehlmann» on igati väärikas teos rahvusülikooli sajanda aastapäeva tähistamiseks . Esimene, 1982. aasta lavastus Evald Hermakülaga peaosas tuli välja Tartu Ülikooli 350. aastapäevaks. «Faehlmann» räägib kõige muu hulgas eesti rahvuseepose sünniloo, mis tuletab meelde, et repertuaaris on ka Karl Laumetsa auhinnatud «Kalevipoja» lavastus.
Märkimisväärne on, et eelmisel sügisel tähistati ka Madis Kõivu 90. sünniaastapäeva. See kõik seadis ootused kõrgeks ja kuidagi ei ole uuslavastuse vastuvõtt Tartu publiku seas pääsenud võrdlustest legendaarse esmalavastusega.
Kõivu-Vahingu näidend kõneleb 19. sajandi estofiilidest ja end eestlasena avastavast Friedrich Robert Faehlmannist. Käimas on eesti rahvuse sepitsemine Saksamaalt Liivimaalegi levinud rahvusromantiliste ideede tuules ja ühiskondlike käärimiste kontekstis. Kõivu-Vahingu algtekst on suure tegelaskonna ja mitme tegevusliiniga küllaltki ebadramaatiline näidend.
Lühikestes stseenides satub Faehlmann (Priit Strandberg / Hannes Kaljujärv) konfliktidesse peamiselt baltisakslastega või eksistentsiaalsesse tühjusesse kõnnumaal koos oma igavese saatja Kutsariga (Hannes Kaljujärv / Priit Strandberg), veendes vahepeal Võru doktorit Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (Andres Lepik) töötama Kalevipoja-eeposega.
Hägus fookus
«Faehlmanni» esmalavastus resoneeris erakordselt tugevalt ümbritseva sotsiaalse ja kultuurilise kontekstiga – 1980. aastate olukord oli võrreldav 19. sajandi heitlustega. Nii ühel kui ka teisel ajal olid eesti keel ja kultuur surve all, kuigi eri arenguastmetel. Sama jõulist vastandust on 21. sajandil vabas riigis raske luua, puudub n-ö ühine välisvaenlane. On nii neid, kelle silmis kehastab ohtu globaliseerumistont, kui ka neid, kes näevad seda vaba Eesti riigi enda tegevuse(tuse)s.
Oma pikast ajaloost tulenevalt vajab see tekst selget fookustamist, mis pluralistlikul 21. sajandil on üha keerukam, kuid võimalusena peidus ka Kõivu ja Vahingu näidendis. See panoraamne ja samas killustunud tekst on vajanud lavale jõudmiseks kärpimist, mida lavastaja Margus Kasterpalu on ka teinud. Lavatekst on tihedam, ehkki endiselt fragmentaarne.
Üks Kasterpalu lavastuse probleeme on dramaturgilisest tihendamisest hoolimata fookuse hägusus. Läbi ja üle libisetakse mitmest kultuurilooliselt tähenduslikust teemast, pidevalt kordub Faehlmanni haiguse motiiv, kuid sellegipoolest ei selgu, miks just siin ja praegu on seda lavastust vaja. Surmakutsari kujund on välja mängitud visuaalselt mõjusalt, kuid ei tõuse sellest kõrgemale tasandile.
Üks lavastuse probleeme on fookuse hägusus. Läbi ja üle libisetakse mitmest kultuurilooliselt tähenduslikust teemast.
Tõdemus, et tänapäevalgi pole õppejõu elu kuigi palju kergem kui esimesel eesti keele lektoril Dietrich Heinrich Jürgensonil (Andres Mähar), kes ülikoolilinna publiku hulgas äratundvaid naeruturtsatusi esile kutsub, pole aga kaugeltki piisav.
Lavastuse võti peaks peituma nimitegelases, kuid just siin jääb vaataja kõige enam nõutuks. Üks ikoonilisi kujutisi 19. sajandi Tartust on Georg Friedrich Schlateri litograafia – pilt linna tuntuimatest inimestest, mille keskel on kujutatud Faehlmanni voorimehevankris. Faehlmanni lahutamatud kaaslased tema isikulegendi järgi – sigar ja kaarik – on kesksel kohal ka Kasterpalu lavastuses. Kaarik on isegi tsitaat Hermaküla lavastusest, kus see samuti domineeriva kujundina laval ringi käis.
Arst ja kutsar
Kasterpalu on võimendanud Faehlmanni ja tema inimliku (või siis nimelt mitte-nii-inimliku) kaaslase Kutsari ambivalentset kokkukuuluvust, lastes peaosatäitjatel etenduse keskel rollid vahetada. Esimeses vaatuses Faehlmanni osa täitnud Strandbergist saab teises Kaljujärve asemel Kutsar ja vastupidi. Selline metateatraalne võte paneb otsima rollivahetusega kaasnevaid uusi tähendustasandeid.
Lisaks rollivahetusele on lavastuses veel üks ambivalentsus, nimelt silmatorkavad erinevused osatäitjate ja prototüüpide tegeliku vanuse vahel. Faehlmann oli kujutatud sündmuste ajal 40–50-aastane, Kreutzwald veidi noorem. Strandberg on reaalsest Faehlmannist kümmekond aastat noorem, Kaljujärv aga vanem. Sealjuures on nii Strandberg kui ka Lepik oma rollides ajalooliste jäädvustustega silmapaistvalt sarnased.
Mõlemad peaosatäitjad, Strandberg ja Kaljujärv, on huvitavamad Kutsarina – üks saatanlikuna noort meest hullutamas, teine mängurina vana mehe kibedusele soola lisades. Faehlmanni rollile tuleks põhi laduda esimeses vaatuses, kui kõik on veel teoksil, ent tegelane, näitleja ja lavastaja pole omavahel ühist keelt leidnud.
Strandberg justkui libiseb Faehlmannina sündmustest läbi, millegagi õieti suhestumata, ühtki konflikti tõsiseks mängimata, ehkki temas on mingitki lootusrikkust, mis õigustab näidendi vaatuste pealkirju «Keskpäev» ja «Õhtuselgus». Selleks ajaks, kui rollid vahetuvad, on aga kõik läbi, Faehlmann jätab justkui kõigega enda ümber hüvasti, kuid selgust ei saabu. Faehlmanni puhul on tunnetatav, et noorem neist on lootusrikkam ja teine väsinum, kuid niidiots kaob kohe esimeses vaatuses käest.
Tegemist on siiski näidendiga, mis kujutab tervet galeriid 19. sajandil olulisi ja eri rahvusest tegelasi. Kuigi lavastuse peatelg jääb selgusetuks, toovad Piret Laurimaa elegantse kultuurihuvilise Daamina (sümptomaatiliselt nimetuna, kuigi ka sel tegelasel oli prototüüp), Karol Kuntsel kindralkuberner von der Pahlenina ning Linda Kolde ja Kärt Tammjärv talutüdrukutena esile ajastu hübriidsed ajaloo-, keele- ja kultuurikihid.
Kaks vana meest istuvad ja tõdevad, et «Kalevipoeg» tuleb ära teha. See tundub raske ja lohutu kohustusena.
Kõige kindlamalt tunnevad end baltisaksa kultuuri esindajatena Kuntsel ja Laurimaa, olles ka ühed mitmeplaanilisemad tegelased. Lepik Kreutzwaldina on skeptiline, kuid siiski maamehelikult muhe. Paraku jäävad peale kahe eespool mainitud baltisakslasest tegelase Faehlmanni suhted nendega, eriti konflikt näidendi peamise vastase von Nolckeniga (Andres Mähar), deklaratiivseks ja pealispindseks.
Tänapäeval kõnekas on keeleline mitmekesisus: lavalt kõlab ladina, saksa, eesti, võru ja setu keel. Keel kui üks rahvuse loomise projekti võtmeküsimusi, kadunud jumalate ja tegemisel grammatika dihhotoomia, jääb pelgalt huvitavaks esseistikaks dialoogi vormis.
Lavastuse visuaalne lahendus (kunstnik Maret Tamme, valguskunstnik Priidu Adlas) on lakooniline. Faehlmanni kuulus kaarik pöörleb sünges varjude ja valguse mängus, lavastuse üldtoon on must, kuid nüansirikas. Halli-valge-mustatooniline lavastus möödub lõputus uduses öös – Faehlmann tuleb ja läheb öösiti. Meeleolu on rusuv, tempo aeglane.
Tegemise kohustus
Etenduse lõpus istuvad kaks vana meest ja tõdevad väsinult, et «Kalevipoeg» tuleb ära teha. See tundub raske ja lohutu kohustusena, millest ometi pole pääsu. Lavastuse põhitoon on pessimistlik – nagu olekski eesti kultuuri seis lootusetu. Tõsi, eesti keel kõrghariduskeelena pole ka praegu turvalises seisus, kuid seda mitte paljukirutud inglise keele pealetungi, vaid lühinägeliku hariduspoliitika tõttu. Nii mängib kontekst lavastuse sõnumi («kriitiku oma pisuhänna») ise kätte.
Jaan Undusk on essees «Eksistentsiaalne Kreutzwald» (Vikerkaar 2004, 10–11) osutanud Faehlmanni ja Kreutzwaldi arstikutsele ning sellest tulenevale eksistentsiaalsele eetikale. Hippokratese vanne kohustab arsti Sisyphose kombel kivi mäkke veeretama ka siis, kui lootust enam pole – hoiak, mida Faehlmann realiseeris Unduski väitel eelkõige arstina kooleraepideemiaga võideldes, Kreutzwald kirjamehena. See on absurdne, kuid optimistlik töö, millel oleks kõlapinda ka 21. sajandi teadusbürokraatia ajastul. jääb aga kõlama pessimism, raske töö, mille lihtsalt ära tegemise kohustus on pigem tüütu kui puhastav.