Muusika pimeduse varjus

Nagu juba vanasõnagi ütleb, tark ei torma. Olles viibinud kahel etendusel, leian end keerulisest olukorrast. Mida võtta hinnangu andmisel mõõdupuuks? Kindlasti on “Ooperifantoomi” originaalversiooni esmakordne lavalejõudmine Eestis märk teatavast võimekusest, samuti usaldusest. Ja ilmselgelt on tegu väga pikaajalise projektiga, kuhu panustatud meeletul hulgal aega, tööd, energiat ning ka raha. Just koostöö, koosmäng on selle etenduse suurim võlu.

Andrew Lloyd Webberi “Ooperifantoom”, läbi aegade edukaim muusikal, mis juba 28 aastat etendub Londonis igal õhtul, on nii vokaalselt kui lavatehniliselt ülinõudlik, amatööridel sellega asja pole. Webber on Christine’i ja Fantoomi loole kirjutanud ka järje, muusikali “Love Never Dies”, mille süžee võtab kohati üsna seebiooperlikke pöördeid. Vaevalt oskas muusikalide “Jesus Christ Superstar”, “Cats” ja “Evita”  autor  oma “Ooperifantoomile” sellist peadpööritavat ning raugematut edu ennustada. Webber oli ammu lootnud kirjutada romantilist lugu, tema soov teostus ning päädis esietendusega Londonis West Endis 27. septembril 1986. Maria Bjørnson, kes disainis dekoratsioonid ja üle 200 kostüümi, lõi ka nüüdseks ikooniks muutunud poolmaski. Tema loomingu tulemusena sündinud legendaarsed lühter, gondel ning keerdtrepp kogusid hulgaliselt auhindu.

Muusikali nimitegelane Fantoom, maag ja (must)kunstnik, mõjub üleloomuliku olendina, tingides sellega ühtlasi lavastuse keerukuse. Tegu on äärmiselt tänuväärse rolliga, mille lai emotsionaalne skaala pakub piiramatul hulgal tõlgendamisvõimalusi nii lavastajale kui osatäitjale. 2004. aastal Joel Schumacheri lavastatud ja helilooja õnnistuse pälvinud samanimelises filmis on Gerard Butleri kehastatud Fantoom mehelikult jõuline ja kirglik, tema suhe Christine’iga laetud seksuaalsest pingest. Nendevaheline tõmme on ilmselgelt nii vaimne kui füüsiline, seetõttu tundub Raoul kohati isegi mõistetamatu valikuna. Justkui kergema vastupanu teed minek.

Malviuse lavastuse Fantoom, sõja tagajärjel sandistunud näo ning haavatud hingega inimlaps, januneb ilu järele, otsides Christine’ilt mõistmist ja kaastunnet. Mingi pidev igatsusenoot püsib temas läbi terve etenduse, isegi raevuhetkedel väreleb see habras tunne pealispinna all. Purunenud maailma ja lootust paremale homsele rõhutavad omas võtmes ka külgpaneelidel eksponeeritud Vanemuise teatri ahervaremed.

Tehniliselt keerukas lavastuses on väga häid stseene ja vähem häid stseene. Hetkiti kandub põhitähelepanu liialt müstika edastamisele, mitte niivõrd inimsuhetele. Üks õnnestunumaid on katusestseen, kus Raoul ja Christine, põgenedes Fantoomi eest, teineteisele oma tundeid avaldavad. Napid vahendid, kuid tulemus niivõrd loomulik ja armas. Ja viis, kuidas Fantoom end armastajate lahkudes kuldse keerubi varjust välja pöörab, on äärmiselt efektne. Kuid kalmistustseenis jääb lahendus mõlemakordsel vaatamisel arusaamatuks. Algus on paljutõotav, aga siis jääb kõik kuidagi poolikult õhku rippuma. Fantoom ähvardab Raouli, piirates teda tulega, kuid ühel hetkel keset seda möllu jalutavad Raoul ja Christine heast peast lihtsalt minema, samuti taandub Fantoom. Miks? Mis muutus? Stseenis on ka niivõrd palju tossu, et imestan, kuidas sellises pilves üldse laulda saab. Lavasuits on etendust läbiv tegelane, arusaadavalt lisab see efekti, aidates kaasa atmosfääri kujundamisele, aga ehk just seetõttu tundub lavakujundus kohati olevat hall ja luitunud. Aga kui mõelda, et tegu on vana ooperimajaga, siis põhimõtteliselt on see isegi õigustatud.

Vanemuise esietendusel läheb silmanähtavalt palju auru ja energiat tehnilisele teostusele, on tunda hingevärinat, kuidas kõik laabub; seevastu muusikaline osa töötab üllatavalt sujuvalt. Nordeas kulgeb kõik juba palju kindlamini, aga paradoksaalselt juhtub muusikalises teostuses rohkem apsakaid. Oma osa võib mängida uus saal, millega pole lihtsalt harjutud. Võrreldes Vanemuisega pakub Nordea kordades rohkem õhku ja avarust, kuid Vanemuise jaoks tehtud lavastus mõjub Nordea tunduvalt suuremal laval teatud stseenides ahtalt. Minu arvates sai Tallinna etendusele omamoodi saatuslikuks võimendus ning selle kõikuv kvaliteet. Kõvem pole alati parem. Enamik publikut ei ole kurt ning kunstlik heli teeb inimhääle nagunii kalgimaks ja külmemaks, eriti kui seda üle keerata.

“Ooperifantoomi” kangelane on nii otseses kui ka kaudses mõttes Stephen Hansen. Õppida ära terve partii eesti keeles ja esitada seda üsna väikese aktsendiga on saavutus omaette. Siiski ei anna mõtted, kuidas kõlanuks see roll tema esituses originaalkeeles, mulle rahu. Viirastuslik Fantoom on niivõrd mitmekülgne, igal sõnal on kaal, igal mõttel varjund. Kui aga esitaja teksti nüanssidest päris täpselt aru ei saa, kannatab mingil määral ka lavakuju. Olgem ausad, enamik publikut kuuleb seda muusikat oma peas ingliskeelsena, arvatavasti ka enamik esitajaid. Kui mõttekas oli tuua lavastus välja eesti keeles? Eks siin ole nii poolt- kui vastuargumente. Dialoogid olid eestikeelsele publikule kindlasti arusaadavamad, aga laulmisega läks osa teksti kaotsi, nagu alati kipub minema. Tunnistan, et aeg-ajalt kasutasin teksti mõistmiseks abivahendina tablood, kiigates ingliskeelset versiooni. Ja mõnda asja polegi võimalik tõlkida, originaal on originaal.

Aga tulles tagasi Hanseni juurde, siis vaatamata keelebarjäärile oli tema esitus meisterlik. Millest etenduses küll paraku puudu jäi, oli jõuline mehelik energia. Seda enam, et Christine’i teine ja edukam austaja Raoul on oma olemuselt pigem lüürik. Koit Toome osatäitmisele jagub vaid kiidusõnu, on isegi kahju, et Raoulil rohkem laulda pole, kuid see, mis oli, oli tehtud tõeliselt suurepäraselt. Eesti oma Michael Ball.

Christine’i osas särasid Hanna-Liina Võsa ja Maria Listra. Mõlemad on kaunid, loomulikud, siirad ja väga musikaalsed. Ning mõlema puhul on tunda, et nad on teel. Võsa liikumas poplaulu suunast klassika poole ja Listra vastupidi, säilitades seejuures oma näo ning isikupära, teineteist kopeerimata. Hanna-Liina Võsa Christine’is oli ehk rohkem tütarlapselikku naiivsust, ent Maria Listra Christine’i täiskasvanulikkuses oli teatud annus peent aristokraatlikkust. Listra ja Hanseni suurepärane  “Phantom of the Opera” esitus oli vaieldamatult üks õhtu kõrghetki.

Kõrvalosad olid kõik armastusega tehtud, mitte ühtegi hooletut visandit. Eriti jäi silma Kalle Sepp hea hoiakuga ning huumorit mitte üledoseeriva monsieur André rollis, moodustades nauditava koomilise paari koos Lauri Liivi monsieur Firmin’iga. Samuti Reigo Tamme võrratu ja köitev Ubaldo Piangi (milline haruldane nimi tenorile!). Kokkuvõtvalt tahaks öelda, et tubli töö. Ja seda sõna kõige paremas tähenduses. Kui lavastaja Georg Malvius lootis, et vaataja lahkub saalist ühe väärt kogemuse võrra rikkamana, siis usun, et sellel soovil on määratud täituda palju-palju kordi.