Naer algab juba esimestel minutitel
Vanemuises lavastunud farss «Minu järel, seltsimees!» toob publiku ette Nõukogude Liidust põgeneda üritava balletitantsija, kelle kohtumine Läänega osutub aga nii tormiliseks, et peagi igatseb ta koju tagasi.
Eesti teatris juba 15. korda lavastamist leidnud Ray Cooney näidendite populaarsuse põhjus on kirurgi täpsusega konstrueeritud situatsioonikoomika ja nõtke nüansirohke dialoog.
Vana ütlus, et kui laval on püss, peab sellest enne eesriide langemist ka pauku tulema, kõlaks Cooney puhul ehk nii: kui laval on riidekapp, peab keegi sinna enne etenduse lõppu ka peitu pugema. Nii on ka Tanel Jonase lavastatud «Minu järel, seltsimees!» puhul.
Kõiki aja ja ruumi võimalusi maksimaalselt ära kasutav farss mängib ootamatutele pööretele, võimatutele juhuste kokkulangevustele, teravale dialoogile ja pidevatele ümberkehastumistele.
Saabub balletistaar
Elu mereväeohvitseri Rimmingtoni (Riho Kütsar) majas lööb pea peale saatkonnast sinna smugeldatud balletitantsija Rudolf Petrovjani (Markus Luik) saabumine.
Peretütar Nancy (Liisa Pulk), tema kihlatu Gerry (Karol Kuntsel) ja baleriin Alicia (Maria Soomets) üritavad Nõukogude Liidust põgeneda soovinud tantsijat edasi Iirimaale toimetada.
Nende üritust takistavad valel ajal välja ilmuvad vanemad (Riho Kütsar ja Merle Jääger), salateenistuse esindaja mister Laver (Aivar Tommingas), kohalik politseikonstaabel Pulford (Tarmo Tagamets), uudishimulikud naabrid ja maja ümber valvesse asunud venelased.
Tanel Jonase käekiri
Tanel Jonase mitte just pikas lavastuste nimekirjas hakkab siiski juba silma paistma teatav iseloomulik käekiri, mille võtmeks võiks ehk pidada lugupidamist klassikute vastu ja autoritruudust.
Midagi üle pakkumata ja pingutamata on ta oma viimase kolme lavastusega toonud lavale lihtsa puhta kontsentraadi parimast, mis igal tekstil on olnud pakkuda.
Ka kõnealuses lavastuses ei torka silma lavastaja liigseid ümberütlemise, mugandamise või tõlgendamise püüdeid. Üle ei pakuta, ei riskita. Nii detailitäpne materjal nagu Cooney oma liigset sekkumist ei võimalda ega vajagi.
Näitlejatest langeb lavastuse raskuskese Karol Kuntselile, kelle kehastatud Gerry on oma armastatu ja tolle baleriinist sõbranna mahhinatsioonide ja meelituste tulemusel sunnitud kogu konspiratsiooni juhtima.
Kordamööda nii mereväeohvitseri mundrit, balletitrikood kui koguni tiigrinahast vaipa ümber tõmmates kehastub ta meeletu tempoga ühest rollist teise ümber, kuni enam keegi selles rallis järge pidada ei suuda.
Intriigi algatajast umbkeelne Petrovjan jääb Markus Luige kehastuses pigem passiivseks, lastes teistel end lükata-tõmmata ja vastutust kanda. Vaid aeg-ajalt külvab ta tantsustaari kangekaelsuse ja paari venekeelse repliigiga segadust juurde.
Tabava karakteri loomisega torkab silma Hannes Kaljujärv. Tema mängitud aednik Hoskinsi teravad märkused panevad nii mõnelegi i-le punkti.
Kunstnik Rosita Raua loodud lavaruum teenib peensusteni lavastuse keerulise logistilise struktuuri vajadusi.
Vähe on kapten Rimmingtoni jõuka äärelinnahäärberi pastelsetes toonides elutoas sellist, mis farsis praktilist kasutamist ei leia.
Pauguvad kõik uksed, peitutakse kappi, varjutakse nii teki kui ka vaiba alla, kukutakse kaminasse, ronitakse korstnast üles.
Hea nali ei aegu
«Minu järel, seltsimees!» kuulub Cooney varasesse perioodi, olles teine tema ainuautorlusega lavatekst. 1960. aastate esimesel poolel Nõukogude Liidu ja Lääne suhete taustal kirjutatud komöödiat võib ehk aegunuks pidada, kuid saalis paistis, et eestlastele on see teema jätkuvasti aktuaalne ja oluline.
On vana tõde, et head komöödiat on raske teha. Hoolimata traditsioonilistest võtetest naerutab «Minu järel, seltsimees!» publikut juba esimestest minutitest peale.
See lubab järeldada, et hea nali ei aegu.