Noorusekultus kui karuteene meile kõigile
Pilkane pimedus. Keegi jookseb katuselt saali, käes väike taskulamp. Kusagilt ilmub teinegi. Kolm, neli, viis … Kokku seitse nõrka valgusvihku, mis justkui arglikult ringi vaatavad ja üritavad mõista, kuhu nad on sattunud.
«Väga hirmutav on olla elu lõpuni work in progress,» kirjutab kavalehel lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla. Kahjuks on see aga paljude nüüdisaja noorte elu igapäev. Me ei tea, kes oleme, mida tahame või milleks suutelised oleme. Ja see teadmatus on hirmutav.
Lugesin hiljuti üht USAs tehtud põlvkonnauuringut. Uurijad pakkusid välja, et praegune ebakindel põlvkond on heasoovlike vanemate kasvatustöö tulemus. Kui soovite, siis noorusekultuse karuteene ühiskonnale.
Praeguste noorte vanavanemate elu oli raske. Nad õpetasid samas vaimus ka oma lapsi: kui teed tööd, tuleb armastus/edu/rikkus. Suur töö ja sõjajärgsed kasvuolud tegid võimalikuks, et paljudel toonastel noortel läkski väga hästi.
Võitjate lapsed
Nn X-generatsioon, 1960.–70. aastatel sündinud, on vähemalt Ameerika Ühendriikides võitjate põlvkond. Nende loodu põhjal saab teha lõputu nimekirja edukatest ettevõtetest, maailma muutnud ideedest jm. Neil on võimalus ja soov oma lastele näidata teistsugust maailma.
Muidugi on Eesti olud teised kui USAs ja siinsed edulood on tagasihoidlikumad. Aga samalaadset lähenemist leiab ka meil. Kodus ja koolis öeldakse, et võid saada, kelleks iganes soovid. Unista suurelt, ära tee endale allahindlust. Sina oled parim.
Üheksal juhul kümnest saab nii kasvatatud laps aru, et otsuste ja valikute tegemisega ei pea kiirustama. Aga siis satub selline noor päris ellu.
Elukool on paljudele šokk. Tuleb välja, et maailm ei olegi soe ja pehme koht, kus eksimused andestatakse ja veel julgustavalt seljalegi patsutatakse. Seal on pime ja hirmus.
Hirmude paraad
«Ilus on noorelt …» kätkeb mitmeid hirme, mis tänapäeval on tuttavad paljudele. Hirm otsustada ja vastutada. Hirm paista liiga vana või liiga noor. Hirm üksi jääda. Surmahirm. Ennekõike aga hirm teadmatuse ees.
Mida rohkem suhtemaailmaga tegemist teeme, seda rohkem üksindust kardame. Püüame partneri paigal hoidmiseks kas või jää seest lilli välja võluda. Vahel klammerdume mõlemad oma hirmus teise külge. Kauem ei suuda kohe kuidagi, ei vaimselt ega füüsiliselt, aga kinnitame endale läbi nutu, et jõuame veel küll.
Kirjutan meie, soovimata teha selget vahet eri vanuses inimeste vahel. Need hirmud on enamal või vähemal määral ilmselt kõigile tuttavad. Ka lavastaja kirjutab oma pöördumises, et noorus ja täiskasvanulikkus on vaid kontseptsioonid, mis kannavad eakohase käitumise norme.
Nooruslik mõtteviis küsib Mehis Pihla suu läbi: äkki on eakohasus ise iganenud? Ehk on tal õigus? Vanusest hoolimata pole kellelgi alati õigus, eksimine on inimlik. Koos teistega muutume kellekski teiseks kui üksi olles. Ja paanilist soovi midagi teha ja muuta, teadmata, mida ja kuidas, on meist paljud kogenud.
Oleme noored ja samas ka vanad. Oleneb lihtsalt, millise mätta otsast vaadata. Oma hirmud ja lootused on meil ikka. Ning vesi rahustab ja puhastab meid ikka ühtmoodi.