“Nukitsamees” Vanemuises: muljeid ootamatu järeldusega
Muusikasse pandud Nukitsamehe lugu sai alguse 1981. aastal, kui valmis Helle Karise (Murdmaa) muusikaline mängufilm „Nukitsamees”, milles Olav Ehala filmimuusika oma harjumatute viisikäikude, fraasilõppude ja ootamatu harmooniaga kandis värske tuulepuhanguna midagi erilist. Kõlas uudselt, oli küllaltki keerukas, aga mõjus kokkuvõttes väga loomulikuna. Töötasin filmi tegemise ajal Tallinnfilmis muusikatoimetajana ja mäletan, milline omapärane mõju oli muusikal meile, kes filmiga seotud: muusika oli värske, täis loomingulist lendu, seda muljet täiendasid Juhan Viidingu ja Leelo Tungla vaimukalt löövad laulutekstid.
Filmist välja kasvanud lastemuusikal „Nukitsamees” sai esimesed lavaristsed Estonia teatris, ent on nüüdseks lavale tulnud ka Vanemuises. Muusikali kavvavõtmise üle võis Vanemuise lavastusgrupp küll õnnelik olla, sest see hea, parimas mõttes kogu perele sobiv lavatükk on ajaproovi läbi teinud ja seal on põhilised alustalad hästi paigas. Mitmes stseenis on lavastaja Eva Klemets osavalt välja joonistanud ka päevakajalisi elemente, näiteks tööandja ja töötaja suhte klaarimine (kaheksatunnine tööpäev) või Metsamoori inflatsiooniteema käsitlus (tülitsemine rahapaja ümber). Kuigi teose süžee iseenesest polegi nii lihtne ja süütu, vaid kohati isegi päris karm, on lavastaja hoidnud alles heatahtlikkuse, salapära ja hirmu tasakaalu. Kuigi hirmuäratavat on justkui piisavalt, ei pea lapsed hirmu tundma, sest lastele lähenemiseks on kasutatud osavat võtit: kurjad tegelased on antud läbi huumoriprisma. Kui „Nukitsamehe” filmis oli taotluslik jätta põlismetsast mulje kui millestki ohtlikust, kuhu võib kergesti ära eksida või kus kohata koledaid olevusi, siis muusikali Vanemuise variandis olid nii metsa võlud kui ohud kantud positiivsusest.
Arvukas lastepere saalis jälgis kõike nii suure huvi ja tähelepanuga, et neil polnudki justkui aega hirmu tunda. Hirmu algtekkemomendidki olid osavalt „elimineeritud” ja lapsed said täie tähelepanuga jälgida lavatüki lugu. Paistis, et see jõudis hästi kohale. Sain minagi seda tükki vaadates metsast kõige parema sõnumi – oli ju siin tegu metsa ürgsuse tõelise ülistamisega. Lavakujunduski lähtub sellest (kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Airi Eras): liikuvad puutüved on huvitav ja vaatajale hästi toimiv võte. Ainus, mis lavastuses võõristust tekitas, oli tüki lõpplahendus, kui Iti ja Kusti koos Nukitsamehega koduste sekka tagasi jõuavad. Pärast ohtlikku põgenemist Metsamoori juurest ja metshaldjate liigutava abiga kodutee leidmist võetakse lapsed kodus vastu üsna stoilise rahuga, nagu oleksid nad vaid õhtusöögile hilinenud. Ja siis äkki on kõik laval koos – nii talupere kui metsakollid. Kas suur vennastumine? Siiski ei – nii oli mõeldud „omade” ja „võõraste” ühine publikule kummardamine. Nüüd veidi osatäitjatest. Nukitsamehe rolli sisse elada pole kuigi kerge. Seda enam väärib tunnustust Marilyn Jurmani haruldase veenvuse, temperamendi ja mõnuga mängitud osatäitmine. Piisavalt rämedad ja stiilsed olid Metsamoori täiskasvanud pojad Tölpa ja Mõhk, keda kehastasid Jaan Willem Sibul ja Meelis Hansing. Lausa omas sõiduvees – nii hääleliselt” kui tüpaažilt oli etenduses Merle Jääger Metsamoorina. Tema karakterroll jäi etendusest kõige enam meelde. „Nukitsamehes” on seekord piirdutud ühekordse koosseisuga, vaid Iti osatäitjaid on siiski kaks. Nägin laval neid mõlemaid. Nii Laura Peterson Theatrumist kui Marvi Vallaste näitasid üles head sisseelamist, eriti kui välja lõi emainstinkt Nuki õiguste eest seismisel.
Kusti osatäitja Sten Karpovi (Pärnu Endla) mängus jäi puudu emotsionaalsusest, hästi mõjus tema järjekindlus oma seisukohtade selgitamisel Itile. Tänapäeva ühineva maailma kontekstis võib ju tunduda vägivaldsena, et üks kollilapsest aborigeen oma perekonnast eemale kistakse, tema tunnusmärk – sarved – maha võetakse ja laps vabatahtlikult-sunniviisil tsivilisatsiooni rüppe tuuakse. Olgu kuidas on – Oskar Lutsu „Nukitsameest” tuleb võtta oma aja lapsena (lastejutt ilmus 1920. aastal). Autor on osavalt osanud põimida muinasjutulisuse reaalsete seikadega, vormida sellest ulmeloost vägagi usutava ja kohati tänapäevasegi loo. Vastukaaluks praegu nii tüüpilisele negatiivsuse ja vägivaldsuse rõhutamise „maaniale” on Vanemuise lavastuses palju heatahtlikkust. Aga mida veel võiks ühelt lastele mõeldud lavatükilt soovida!
Siin on osatud vastandada hea ja halb ning antud õpetus, kuidas nende vahel vahet teha. Positiivsust kandev lavatükk tekitab hoopis isemoodi mõtte, soovi teada saada, miks on viimasel ajal nii suurelt soositud vägivaldsus teatritükkides ja televisioonis. Ja miks ei püüa vägivaldsuse propagandat ohjes hoida riiklikud struktuurid? Tekib soov kas või aimu saada, kes on vägivaldsuse propaganda soosijad või mis on selle propaganda eesmärk?