Nutikas taaskasutus Shakespeare’i näitel
Klassikalisele draamatekstile saab läheneda mitmel viisil. Esimene valik on tekstist lähtuv ja seega üsna turvaline, teisel juhul kasutatakse lugu platvormina, millelt sünnivad värsked lahendused.
Vanemuises pole William Shakespeare’i «Othellot» veel draamalaval nähtud, nüüd on lünga täitnud Andres Noormets. Ta on seda teinud omanäoliselt ning õnnestunult. Vanemuise väikse maja laval tegelased värssides ei kõnele, kostüümidki on pigem proosalised ja lavakujundus minimalistlikult funktsionaalne.
Laval lehvib paar rida õhukesi, läbipaistvaid kardinaid ja mõned metallist konstruktsioonid. Kõlaritest on kuulda armunud Othello ja Desdemona hingetõmbeid ning sisemõtluse kaja. On hämar ja ootusärev.
Etenduse alguses on shakespeare’lik tume hingus juba märkamatult kohale hiilinud ja jääb püsima isegi siis, kui tuhmis valguses seisab korraga armastajapaar, kes teineteisele tõotusi vannub. Selles stardis on pinevust, kirge, armastust, kõiki tugeva laenguga tundeid, mis etenduses kandma jäävad ja aeg-ajalt tegelastest välja plahvatavad.
Pööraselt üle võlli
Othello (Jim Ashilevi) kananahka tekitavad hüsteerilised naerupahvakud ja armastajapaari tugevalt erootilised lähedushetked on parajalt metsikud, pööraselt üle võlli ja varjamatult iseennast parodeerivad. Lavastaja on kuulsale tragöödiale lisanud naljaelemente, mis muudavad loo tragikomöödiaks, kuid iroonia moodustab tõsidusega hästi töötava koosluse.
Näitlejate töö tervikuna väärib aplausi, kuid omaette jäävad särama kaks peategelast: Jago ja Othello. Sten Karpovi muundumised Jagona manipulaatorist abikaasaks käivad ühe silmapilguga, samuti toimivad Jim Ashilevi emotsionaalsed liikumised rõõmu ja kurbuse skaalal.
Kontrastses Desdemona ja Othello stseenis mõjub samuti efektselt, kui mehe nutt läheb sujuvalt üle hirmuäratavaks naeruks ja naise kurbusepisaratest saab samal ajal üha agressiivsem nutuhoog.
Tabuteemad otsekoheselt
Lavastus tegeleb ka tabuteemadega vahetult ning otsekoheselt.
Kavalehelt võib lugeda, et näidendi kirjutamise aegu oli Inglismaa rohkem rassistlik kui homofoobne, tänapäeva Eestis võib sallimatus jaguneda hinnanguliselt umbkaudu võrdselt. Sestap on huvitav ja julge samm Vanemuise püsipublikut niisuguste teemadega proovile panna.
Lavastuses käiakse tabudega ümber pigem in-yer-face-stiilis (võte, mille üks eesmärke on tekitada tülgastust – toim), kuna Othellot mängib tõmmu nahaga näitleja Jim Ashilevi ja laval on tegelaste vahel palju füüsilist lähedust.
Pingirida eespool istuvad vanemad teatrikülastajad otsustasid küll pärast esimest vaatust lahkuda, kuid allesjäänutele pakkus teine vaatus jällegi põnevat lavavõitlust ja emotsionaalse lõpplahenduse.
Tartusse on lõpuks jõudnud «Othello». Rajult, kirglikult ja meeliköitvalt. Näitlejate paremik mängib aegumatu klassika uude registrisse vana väärtust kaotamata, nii et tulemus on värske ja ootamatu. Jääb vaid loota, et publiku janu teistsuguse klassikalahenduse järele püsib ja suureneb.