Nüüdisaegses mundris „Aida“ Vanemuise laval

Lavastaja Madis Nurms on toonud ooperi õhustiku tänapäevale lähemale, joonides alla Verdi sõnumi – rahu. Tegemist on Vanemuise teatri ning PromFesti (Pärnu rahvusvahelise ooperimuusika festivali) ühisprojektiga, mis toob lavale siinsed ja välismaised solistid, saadetuna Vanemuise koorist ja sümfooniaorkestrist.

Sõdurid plakatite taga
Rõhuasetus on tegelastel, kelle valikuid piiravad sõda ja armastus. Esimese vaatuse alguses kõnnib väejuht Radames (Eduard Martõnjuk) lavale õnnelikul, uneleval ilmel, lauldes oma jumaldatud vangist Aidast ning toksides nutitelefonis talle sõnumit. Ent armukadeda printsess Amnerise (Anželina Švatška) ilmudes kaob Radamese unelev ilme ning ta väidab, et unistas vaid sõjast. Peagi seisabki Radames koos Amnerisega sõdurite keskel, nägu kui mask, tardunud sotsrealistliku heerose poosi. Nende sõrmed näitavad V – võit vaenlase üle. Vaenlaseks on Aida isa ning tema rahvas.

„Püüame teha sisuliselt draamalavastust ooperi võimalustega,“ ütles „Aida“ muusikaline juht Erki Pehk lähenemise kohta, millest piiratud ressursside kontekstis on saanud Promfesti etenduste kaubamärk. Nüüdisaegses võtmes „Aidat“ on varemgi tehtud, lisab ta. „Totaalselt uut asja me ei tee. Eks Aida kipub olema küll selline ooper, mida eelistatakse teha traditsiooniliselt. See on Verdi pompoossemaid oopereid.“ Kuid Vanemuise väike maja pole see koht, kus hakata palmiokstega tuult lehvitama.

Selle asemel näeme näitlejate seljas igapäevaseid riideid ning sõjaväemundreid, milles on tänapäeva ja lähiajaloo mõjutusi. Üleni mustas sõdurid peidavad oma näod plakatite taha, millel orwellikult naeratab ühesugune papist ohvitser. „Olen valinud kujundikeele, mis mulle meeldib. See pole avangardne, pigem eklektiline – laenab erinevatest ajastutest elemente ja loob nende põhjal originaalse terviku,“ selgitas Nurms.

„Aida“ puhul on tegemist Promfesti seitsmenda lavastusega. Üle aasta toimuv festival toob Pärnusse rahvusvahelise ooperiseltskonna, varem on koostööd tehtud Kaunase teatriga. Seekord tuli kutse Tartu poolt.

Vanemuise teatrijuht Toomas Peterson rääkis, et pidas Promfestil juba varem silma peal. „Huvi on vastastikune – meie näeme nende soliste, teistsugust lavastusvõimekust. Pakume omalt poolt kõik, mis meie maja pakkuda saab. Milleks tuua kaugelt festivali orkester, koor, kui lähemal on olemas. Koostöö on mõnusasti sujunud.“

Promfesti raames toimub ka Klaudia Taevi nimeline noorte ooperilauljate konkurss. 2005. aastal võitis selle Ukraina rahvusooperi solist Švatška, kes kõnealuses etenduses mängib Amnerist. Aidat mängiv Šležaite võitis konkursi 2013. aastal ning sai võimaluse valida Promfesti raames etenduv ooper.

„See oli meie ühine otsus Pehki ja Nurmsiga,“ ütles ta. „Algul arutasime teisi variante, ent lõpuks jäime „Aida“ juurde. Olen selle rolli üle väga õnnelik. Olen küll noor, ent tähtis on, et naudid, mida teed.“

Uni kolmandas vaatuses
Ka Nurmsile on tegemist olulise sündmusega – „Aida“ on tema debüüt lavastajana. Varem poleks ta seda ette näinud. „Teate, on üks ooper, mida ma kunagi teha ei tahtnud, ja see on Verdi „Aida“. See jääb alati kuskil kolmanda vaatuse ajal magama, kõik need dekoratsioonid, kostüümid, see lihtsalt väsitab. Aga nüüd, kus saatus on selle ette mänginud, olen leidnud nüansse, mis mind huvitavad.“

Etenduse lõpp on tavapärasest veidi erinev, kuid Nurms eelistab detaile mitte lahti seletada. „Seda peab tulema publik kaema,“ ütles ta, lisades, et on keskendunud Verdi tekstile. Eriti just rahu teemale. „Verdi pidas seda ilmselgelt oluliseks, sest ta pani ooperi viimasteks sõnadeks – rahu, rahu, rahu, kolm korda. Olen püüdnud seda alla rõhutada, alla joonida, lähtuda sellest.“