Oblomovlus ja nüüdisperspektiiv

Sirp, Kristi Ruusna

Vanemuise „Oblomov”, autor Ivan Gontšarov, tõlkija Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerija Sven Karja, lavastaja Peeter Raudsepp ja kunstnik Silver Vahtre. Mängivad Rein Pakk, Raivo Adlas, Liisa Pulk, Margus Jaanovits, Külliki Saldre, Priit Strandberg, Markus Luik ja Martin Kõiv. Esietendus 2. IX Sadamateatris.

„Armastan, armastan, armastan – sellest jätkub teile kolmeks päevaks.”

Esmakordselt on eesti teatris laval Ivan Gontšarovi „Oblomov”, Sven Karja dramatiseering. Tegemist on kaheosalise kangelasballaadiga, mille lavastaja Peeter Raudsepp on lahendanud paberilt lavale meetodil: s.t olulisim tekstist on vaataja ette toodud. Tegevustiku asupaigad on markeeritud vanaaegsete siltidega, mis vahetuvad vastavalt vajadusele (nt Oblomovi korter, park jm).

Tegelikult on põhjust pidada „Oblomovit” pigem anti-kangelasballaadiks: loo keskmes on varases keskeas mees Oblomov (Rein Pakk), kelle ümber kihab küll aadelkonna edevuse laada palagan, ent kelle sees on vaid kas kiirelt hääbuv armastus aadlineiu Olga (Liisa Pulk) vastu või täielik tühjus. Ilja Iljitš Oblomovi eesmärk on kulgeda lamades elu lõpp-punkti, leppida küündimatusega.

„Otsi keskpunkti, mille ümber seal kõik keerleb: seda pole, pole midagi sügavat, mis eluliselt kedagi puudutaks.”

Tsitaat Gontšarovi romaanist iseloomustab Oblomovka Ilja Iljitši suhtumist ühiskonnakorraldusse. See lause annab aimu Oblomovi vaateist, ent tabab seejuures ka lavastuse problemaatika keset. Vaatajale pole võõras nüüdisteatri postdramaatilised elemendid tänapäeva eesti teatris. Nüüdisvaataja seisukohast johtuvalt võib püstitada „Oblomovi” kohta mitu olulist küsimust. Esiteks: milliseid nüüdiselemente võib leida sellest lavastusest ehk kuidas on lavastatud klassikaline tekst? Teiseks: millise ülesande esitab lavastus vaatajale? Kolmandaks: kuidas ja millisel määral toimub näitlejate ümberkehastumine vene aadlikeks?

Teater kasvatab oma publikut, kasvades ja arenedes sealjuures ka ise. Nüüdisaegsus on vaataja seisukohast asjakohane aspekt, mida silmas pidada. Vaataja pilgu teravus ja eristamisvõime sõltub teatrikogemuse mitmekesisusest, tänu sellele ollakse võimeline dešifreerima märgilisi lavalisi lahendusi, mõistma ja mõtestama lavastuse sümboolset välja. „Oblomovi” märgilisus seisneb ühest küljest vaimukal keelekasutusel, tekst on pandud mängima Rein Paku nimega: humoorikad konnotatsioonid lisanduvad repliikidele „Magab päise päeva ajal nagu pakk” või „Oled tuim puupakk või?”.1 Ka visuaalne keel viitab Paku nimele, kui esimese vaatuse alguses sõidutatakse Oblomov pagasikärul kohale.

Lavastuse terviku „lugemine” ei tekita vaatajale aga suuremaid probleeme, sest oma lihtsakoelisuses ei paku „Oblomov” kujutlusvõimele just viljakat pinnast: tegevustik kulgeb maaliliselt ja ärrituseta (äratuseta?) algusest lõpuni. Vaatamata mõningatele lingvistilistele naljatlustele, ei ärgita „Oblomov” süüvima loodud sümboolse välja taustsüsteemidesse (lavastuse peidetud tähendusse). Romaani nimitegelanegi iseloomustab end nii: „Olen Oblomov, ei midagi muud”. Seesugune ei-midagi-muud-olemine kandub üle ka lavastusse, jättes kõrvale võimalikud nüüdisteatrile tunnuslikud lahendused. See anti-kangelaseepos pürgibki pigem draamalavastuse poole: klassikaline tekst on kärbitud draamaformaadile vastavaks ja seejärel lavale seatud.

Kaudselt on sellega vastatud ka teisele püstitatud küsimusele. Kuivõrd „Oblomov” ei ärgita, siis on ehk pretendeeritud pigem vaataja sisekaemuse aktiviseerimisele. Laiskuse ja viitsimatuse eneses äratundmine tabab ka vaatajat. Oblomovluse osakaal inimeste igapäevaelus on iseasi, ent vaieldamatult paiskab „Oblomov” vaataja ette mõned olulised küsimused: kuidas ja kas vabaneda laiskuse piiravast rõngast ning taaselustuda, lülituda reaalsesse ellu? Teisest küljest seab lavastus kahtluse alla edu poole pürgimise olulisuse, küsides: kas pidev rabamine tasub end alati ära? Kuna vaataja poole otse ei pöörduta ning neljas sein on kui purunematust klaasist, siis ehk hakkab vaatajas pigem tööle psühholoogiline välistusmehhanism: enda kogemine mitteOblomovina või „teise” (sisemise Oblomovi) väljatõrjumine. Kas lavastus taotleb oblomovluse elimineerimist või selle tunnistamist, on vaataja otsustada, ent vaieldamatult paisatakse õhku laiskuse filosoofia idee.

Idee või mõtte mõjukuses on olulisel kohal selle esitusviis. Selles lavastuses ei ole ideed kandvaks meediumiks mitte tekst ise, vaid tegelasteks kehastunud näitlejad. Mõningad karakterdraama elemendid on „Oblomovis” omal kohal. Pakul õnnestub Oblomov suurema vaevata: laiskuse ja eneseületuseni küündimatuse kujutamine võib olla problemaatiline (nt Hugo Raudsepa „Vedelvorsti” lavastamise keerukus seisnes suuresti laval igavuse kujutamise igavuses), ent „lihtsameelse, hea mehikese”2 kehastamine kukkus Pakul usutavalt välja. See tulenes nii näitleja füüsilistest omadustest kui ka venitatud kõnemaneerist. Huvitava rolli Oblomovi emana (vaatamata veidralt tinglikule kudumisstiilile) ning Viiburi poole lese Agafja Matvejevnana tegi ka Külliki Saldre. Tema kehastatud lesknaise sädistav-edvistav kõneviis mõjus vene perenaise energilisele olekule omasena.

Paraku oli aga vene temperamendi kujutamine (pigem selle usutavus) teiste tegelaste puhul problemaatiline. Kui välja arvata slaavi tegelasnimed, kitši poole kalduv lavakujundus ning temaatiline muusika, ei õnnestunud vene rahvusest aadlike kujutamine kuigi usutavalt. Puna-kuldne värvigamma ja tegevustiku taustal särav Rossija Grand lõid küll tinglikuks tegevuspaigaks Venemaa, kuid soovitavat miljööd siiski ei saavutatud. Ehk seisnebki eelnevas põhjus, miks mainitud ülesanne-küsimus ei põhjustanud intensiivsemat reaktsiooni kui hetkeline mõtisklus oblomovluse üle. Kõrvaltegelased, Oblomovi külalised, olid tihtilugu ülemäära entusiastlikud või valjud ning see hakkas peamist ideed varjutama. Kuidas mõelda igavuse kui filosoofilise probleemi üle, kui laval põhjendamatult karjutakse? Agressiivsust ja energilisust pigem lärmakusega rõhutades mõjus Martin Kõiv Mihhei Andrejevitš Tarantjevi rollis pigem ülemängituna. Ühtlasi tundus, et kõrvaltegelaste hulk oli liialt suur ning see ei andnud näitlejatele võimalust oma tegelasi täisväärtuslikult avada. Muidu potentsiaalika Liisa Pulga roll olulise tegelase Olgana jäi üheplaaniliseks, sest tema motiivid jäid lahti mängimata ning mõningane passiivsus selgituseta.

„Mis põhjusel? Põhjuseks oli … oblomovlus!”

„Oblomov” on justkui film, mida oled kunagi juba näinud, ent täpset sisu ei mäleta. Selles räägitakse tuttav lugu elu märkamatust möödumisest ning viitsimatusest aega mõistlikult või huvitavalt kasutada. Raudsepa lavastuse peamine probleem seisneb selles, et seda on liiga lihtne vaadata: see ei ärgita mõtteviisi muutma ega pretendeeri vaataja aktiviseerimisele. Teater aga peaks tekitama reaktsiooni, mitte jätma vaatajat neutraalsesse nullpositsiooni. Kui dramatiseeringu funktsioon on olnud sooritada pelgalt klassika ülekanne lavale ning (anti)kangelase hukkumise pseudotraagiline lugu on jäetud nüüdisvindita, on publikut alahinnatud.

1 Tegemist ei ole täpsete tsitaatide, vaid mälu järgi rekonstrueeritud tekstiga.
2 Ümbersõnastatud tsitaat romaanist. Korrektne ja täisväärtuslik tsitaat kõlab nii: „Pealiskaudseltki vaatlev, ükskõikne inimene pidi Oblomovile pilku heites ütlema: „Vististi lihtsameelne, hea mehike!” Südamlikum ja sügavam vaatleja aga, kes Oblomovile kauem näkku oleks vaadanud, oleks mõnusas mõtiskluses muheldes oma teed läinud”.