Ohvriannid elu mõtte altarile
Vanemuise uuslavastuses «Mitte midagi» võtavad noored ette raske eksistentsiaalse katsumuse, kui üks teismeline istub provokatiivselt puu otsa ja keeldub osalemast koolisüsteemis, kuna millelgi ei näi olevat mõtet – ei õppimisel, töötamisel ega täiskasvanuks saamisel. Ülejäänud klass asub talle vastu argumenteerima, pannes kaalukausile oma kõige olulisemad esemed, võidud, uskumused ja kõik muu tähendusliku. Kogu üritus paisub üha tõsisemaks ja väljumine sellest ei tule enam kõne alla.
Mitmekihilise ja spiraalselt üles ehitatud loo algatab tulesädemena õhku visatud idee, mis sütitab ülejäänud tegelaskonna. Algab esialgu süütu mäng, millel on vaid üks reegel: iga panustaja valib järgmise annetaja ja tema anni ning keegi keelduda ei tohi. Täiskasvanud jäetakse mängust välja, see muudab hasardi veel suuremaks ning suurendab panuseid ja adrenaliini veelgi.
Üks kõigi vastu
Lavastuses teevad kaasa viis lavakunstikooli 29. lennu värskelt lõpetanud näitlejat, kes on liitunud nüüd Vanemuisega, ja aastast 2017 sama teatri näitleja Jaanus Tepomees.
Truppi dirigeerib teksti «Mitte midagi» tõlkinud, dramatiseerinud ja lavastanud Johan Elm, 28. lennu vilistlane, kes pöördub selle näidendiga oma lennu diplomitööst «12 vihast» tuttava süü ja tõe otsimise temaatika poole. Meenutuseks – lavastuses «12 vihast» püüdis üks vandekohtunik veenda ülejäänuid mõrvas kahtlustatava mustanahalise mehe süütuses. Sealne üks kõigi vastu vastandamine on ka äsja esietendunud lavastuse läbivaid elemente.
Kuivõrd «Mitte midagi» lugu ise on pingest laetud ning paneb fantaasia tööle ilma lavalise provotseerimisetagi, mängivad tegelased üsna publiku närve säästvalt. Rohkem jääb õõv sõnadesse ja fantaasia kanda. Tegelaste emotsioone ja sisevõitlust lastakse osati vaid aimata, mitte ei mängita lõpuni välja. Samuti saavad kõik trupiliikmed enam-vähem võrdselt lavaaega ja peategelaste esiletoomise asemel töötab näitlejaskond tervikuna.
Tegelaste kohta ütlevad palju nende ohverdused. Kes on jõukas, kes sportlik, kelle väärtus on usk, isamaa või ilu – oma hinda maksavad kõik võrdselt. Et kõik saekaatrisse kogutud esemed on ühtlaselt mustaks võõbatud, annab mõista, et mis tundub indiviidile emotsionaalselt hindamatu väärtusega, on terviku mõttes tühine praht.
Kättemaks ja ohverdused
Kuigi tegelastel on ühine eesmärk tõestada elu tähenduslikkust, kujuneb protsess omavaheliseks kättemaksuks ning ohverduste suurusjärk aina kasvab. Kusjuures ülesannet ei põrgatata kunagi tagasi sellele, kes ohverdust nõudis, vaid oma valu elatakse välja järjest brutaalsemate nõudmiste peal, kus ei ole enam olulised isegi sõprussidemed.
Nii korjavad lapsed üksteiselt pisarsilmil indiviidiks olemise tõendust, koorides end üha vaesemaks, õnnetumaks ja süüditundvamaks, tõestades seeläbi ka iseendale, et olles ilma jäänud kõigest, ollakse mitte keegi. Mida kaugemale see mänguna alustatu läheb, seda tugevamaks muutub küsimus: miks nad juba ei lõpeta, kus on piir?
Keset ohverdamisriitust taban end mõttelt, kui rikas on üks inimene tegelikult oma kogutud mälestuste, teadmiste, emotsionaalselt tähenduslike esemete ja kogemuste poolest ning kui vaeseks jääb ta seda kõike kaotades.
Saalist lahkudes on seega paslik üle vaadata oma isiklik varandus ja selle üle tänulik olla.