Õpetaja tagasiside | Terav äratundmine ja vaimne puudutus

Lavastust “Soomusrong nr 7” vaatama minnes jätsin tegemata igasuguse eeltöö ja ajakapslit enda jaoks avama ei hakanud, kuid saalist lahkudes pidin tõdema, et meeletajud olid mind alt vedanud ja arutelud kaaslasega olid kiired tulema. Kui palju on väärtused saja aastaga muutunud ja kuidas on kujunenud ühiskonnas võitluse eesmärgid? Mis juhtub, kui minevik ja tänapäev põrkuvad?

Eesti keele õpetajatele pakkus kindlasti rõõmu teadmine, et lavastuses on eesti keele olemuse ja väärtuste tugevat hõngu. Tänapäeval mõeldakse vähe sellele, mida oleme vaba Eestiga saavutanud ja kui oluline on emakeele säilitamine. Nähes lavastuses Eesti eest kogu hingest võitlevaid Vabadussõja tegelasi, tundusid hetkega paljud tänapäevased probleemid tähtsusetud: interneti ja mobiililevi puudumine, tühised vaidlused edukuse üle, vaikuse ja rahu leidmine.

Lavastuses kohtuvad erineva taustaga karakterid, kes oma vaadetelt üksteist täiendavad. See peaks julgustama ka mitmel moel tänapäeva publikut – erinevused rikastavad, kuid need ei tohiks viia konfliktideni. Suurt tahtejõudu näitab üles ühe päevalehe peatoimetaja, kes tõtt otsides võitleb vaba sõna eest. Oli aeg, kus selline vabadus ei olnud isegi mõeldav. Teisalt näeme ka südikat naiskomandöri, kes oli vanasti haruldus oma positsiooni tõttu, aga tänapäeval on naissoost juht tavapärane nähtus. Oluliseks sümboliks olid sõtta läinud rahutu koolipoiss ja Soomest appi tõtanud vabatahtlik, kel patriotism suurem kui ta ise. Meie keele sõnavara koosneb suuresti saksa laenudest, mida esindab lavastuses baltisaksa aadlik oma väljapeetud luulelise keelega. Kuna eesti keele ajaloolise rikkuse alla kuulub ka mingi kindla piirkonna eripärane keelekuju, siis selle eest hoolitseb järjepidevalt setukese tegelaskuju.

Kõige nende sõdade ja ajalooliste isikute kõrval üritab eestlane olla jätkuvalt kultuurrahvas, mis on siiani häguse tähendusega ja tekitab küsimusi, kuidas peaksime ennast tegelikult määratlema. Meie kultuuri toetasid aga lavastuses mitmed kõnekujundid, folkloorsed mõisted, tähendusrikkad teosed ja kultuuritegelased. Tammsaarest peaks olema kuulnud ju iga haritud eestlane.

Lavastuses oli teravat äratundmist ja vaimset puudutust mitte ainult täiskasvanutele, vaid ka kooliõpilastele, kes peaksid hoidma meeled lahti kõigele ajaloolisele ja eestimaisele. Raputav meeldetuletus võiks tabada vahel meid kõiki, et me ei võtaks kõike iseenesestmõistetavalt ega unustaks oma pärimust. Kuigi ajalugu muuta ei saa ja traagika käib eluga kaasas, siis on antud lugu toodud publikuni läbi naeru ja õpetlikkuse.

Britta Põldma, Laeva Põhikooli eesti keele-kirjanduse aineõpetaja